Armin Kõomäe jaanijutt: Jaani päev

Möödunud aastal romaaniga „Lui Vutoon“ Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud Armin Kõomägi kirjutab Areeni jaanijutus Jaanist, malest ja prussakatest.

Kindlasti ei läheks ma nii kaugele, et Jaani oma sõbraks nimetada. Ehkki teisest küljest, tänu sotsiaalvõrgustikele, mis on sõbra definitsiooni nii uduseks ja laialivalguvaks hajutanud, tundub mulle tuttava tuttavaks nimetamine juba paraja julgustükina, selle asemel, et minna kergemat teed ja lihtsalt öelda: ah, on üks sõber.

Kuid kas tõelise sõbra kohta sobib nii öelda? Ah, on üks...

Tutvusime Jaaniga kooliajal. Mitte et me oleksime koolivennad. Ei. Elades eri linnaosades, sattusime lihtsalt juhuse tahtel ühte huvialaringi, milleks oli male. Tol ajal ei kasutatud sellist sõna nagu „nohik“. Seda asendasid „tuupur“ ja „pugeja“, olgugi et kumbki neist ei tabanud ei minu ega Jaani puhul märki. „Nohik“ oleks meie suhtes olnud isegi õigem ja täpsem, kui ajada laiali negatiivne aura, mis selle sõnaga kahetsusväärselt kaasa hõljub. Ma ei leia, et nohiklus maailma kuidagi kiiremini persekursile tüüriks. Pigem vastupidi.