AREENI ARHIIVIST: Milline on eestlane vene netinaljades?
Sotsiaalpsühholoogid kinnitavad, et etniline, sooline, professionaalne vm inimrühm alustab oma identiteedi kehtestamist vastaseotsingust ja vaenlase kuju loomisest.
Naaberrahvad ja ‑hõimud on aegade algusest peale tavatsenud teha üksteise arvel nn etnilist nalja (rääkida anekdoote, anda pilkenimesid jne). Selline etniline pila tõendab, et rahvas X on teadvustanud endale rahva Y olemasolu. Seni pole aga ühest vastust küsimustele etnilise nalja talitlemise kohta – mis tingimustel see sihitub kultuuriruumi keskmest perifeeriasse, domineerijalt domineeritavale, “arenenumalt” “mahajäänumale”, mis tingimustel aga hoopis vastassuunas, millal on nali vastastikune, millal ühesuunaline.
Vanasti tõlgendati etnilist huumorit rahvusliku vaenu avaldusena. Tänapäeval, kus sotsiaal-kultuurilist silmakirjalikkust on hakatud “poliitkorrektsusena” soosima, on ka huumoriuurimises üha enam maad võtmas trend kuulutada kogu huumor, sh etniline, jäägitult heatahtlikuks ja lustiliseks positiivse käitumise vormiks, mis parandab tervist ja pikendab iga. Kui sel viisil eelhäälestatud teoreetik kohtab kuskil näiteks väidet, et allaaetud koera ees on pidurdusjäljed, aga allaaetud neegri ees ei ole, või et neegri ja mehhiklase järeltulijad on liiga laisad selleks, et varastada, siis leiab ta tõenäoliselt, et mõistlikum on liigitada niisugused tekstid “üksikute igandite” hulka, mis ei vääri tähelepanu ja kaovad poliitkorrektsuse lõpliku võidu korral iseenesest.
Selline autor on silmakirjalik ja ei usu tegelikult ise ka seda, mida kirjutab. Sääraste naljade tekkepõhjused on sügaval inimühiskonna loomuses.
Seni pole olemas kuigi head ülevaadet sellest, millised olid etnilise nalja objektid endise sotsialismileeri eri osades. Mõned seigad näivad siiski ilmsetena: 1) Venemaa-keskne NSV Liit kehastas alistatud rahvaste jaoks Suurt Venda, kelle poolt kehtestatud poliitilise režiimi, selle tippjuhtide, kohalike funktsionääride jpm kohta toodeti vohavais kogustes pila; 2) vene omas traditsioonis oli etniliste naljade põhiobjektide arv üsna väike – juudid, grusiinlased, ukrainlased ja tšuktšid (või pigem: poolmüütilised kilplased, keda tähistati tšuktši nimesildiga).
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on rahvaste hulk vene naljades märgatavalt suurenenud ja eestlane, keda nõukogude ajal etnilise pilke märklauana praktiliselt ei eksisteerinud, on tõusnud nende hulgas esirinda, võib-olla lausa esikohale. Riikliku iseseisvuse taastamine, millele viitavad Jelena Šmeljova ja Aleksei Šmeljov (Русский анекдот, 2002, lk 78), rahulolematu kohalik venekeelne diasporaa, Eesti jt Balti riikide astumine Euroopa Liitu ja NATOsse, probleemid keeleseaduse täitmise, piirilepingute ja Pronksmehega – kõik see on kindlasti loonud soodsa üldfooni Eesti-suunalise poliitilis-etnilise naljaloome tarvis. Kuid need seigad on tootnud siiski suhteliselt vähe vahetuid sisulisi anekdoodimotiive.
Tahaks pastat tuubi tagasi
Vene netis on vaid paar üksikut nalja, mis viitavad Eesti riiklikule iseseisvumisele. Näiteks palub eesti laps emal osta karbi balti kilusid ja ema soostub ostma kas või kaks karpi, kuna oleme nüüd suveräänsed ja võime seda endale lubada. Või “pribaldid” küsivad tualettpaberit varunud venelaselt, kustpeale venelased on paberiga pühkima hakanud, ning venelane vastab, et sestpeale, kui pribaldid loobusid nende tagumikku lakkumast.
Enam leidub nalju, mis kritiseerivad eestlast selle eest, et ta on valuliselt tundlik keeleküsimuste suhtes ja nõuab Eestis elavailt venelastelt eesti keeles kõnelemist. Jutt, kus põikpäine eestlane keeldub avaldamast oma kolme soovi venekeelsele kuldkalakesele, näib olevat üks levinumaid eestlase-teemalisi nalju üldse.
Pidur aegluubis
Seda kõike on aga vähe eestlase kuju loomiseks. Eestlase põhilist tunnusjoont vene tänapäeva anekdoodis väljendab hästi teine kuldkalakese-jutt: selle ajaga, kui eestlane suudab välja mõelda vaid ühe kolmest soovist, on kalake juba haisema läinud. Eestlane on vene anekdoodis kujuteldamatult aeglane olevus.
Eestlase pilkenimi vene nüüdisaegses slängis on “pidur” (тормоз), Tallinna sümbol on “Старый Тоормоз”, eestlane rooli taga on hädapidur, eesti viin on piduriõli ja eesti piduriklotsid maailma töökindlaimad.
Kõik eestlase reaktsioonid on üliaeglased. Ta annab ebameeldiva anekdoodi rääkijale keretäie alles järgmisel päeval. Tal algab pohmell alles kolmandal päeval pärast joomist, tekib erektsioon kolm päeva pärast pornoajakirja vaatamist ja ejakulatsioon kolm päeva pärast seksi.
Eesti jalgrattur tuleb maratonijooksus kolmandaks, Eesti suusakoondis tardub stardis esimese lume ootele ja Eesti olümpiavõitja taipab alles õhtuks, et tuli esikohale. Eesti jahilaskmistel on kujund “Jooksev metssiga” asendatud kujundiga “Magav laiskelajas” ja eestlaste lemmikmeelelahutus on jälgida loomaaias hullavaid laiskelajaid. Aeglane valss on eesti räpp.
Eestis on välja töötatud aeglaselt lahustuv kohv, eesti hagijas on tõug, mis aretatud spetsiaalselt haavatud tigude ja kilpkonnade jahiks, ja Eesti sõjaväkke on loodud aeglase reageerimise eriüksused, kes tapavad oma vastaseid igavusega.
Eestis kulgevad loodusprotsessid üldse aeglasemalt, aeg voolab aeglasemalt, gravitatsioon toimib aeglaselt. NATO saadab Eesti õhupiire kaitsma dirižaabli. Eestis on avastatud uus ohutu aidsiviirus, mille lõimetusaeg on pikem inimese eluperioodist. Eestis on internet kiire seetõttu, et sekundid on pikemad. Isegi Piiteris on elutempo mõõdukam kui Moskvas, sest Eesti lähedus annab tunda.
See detailselt väljajoonistatud pilt äraspidisest aegluubi-maailmast on esmapilgul armsalt totakas. Kelles ei tekitaks vastupandamatuid humoristlikke impulsse nt kujutelm eesti tellisest, mis pikkamisi allapoole liugleb, lõhestades Tallinna tihket õhku!
Vene keele väänaja ja venitaja
Eestlase füüsilise aegluse kõrval on tema tunnuseks veel keelepuue, lihtsameelsus ja seksuaalne inertsus. Vene anekdoodimaailm on pea jäägitult ükskeelne, s.t venekeelne. Ka eestlane räägib siin ainult vene keelt, koletult venitatud häälikute ja räige aktsendiga vene keelt.
Sel aktsendil on ehk midagi ühist ka tegelikkusega (ülipikad täishäälikud, heliliste sulghäälikute puudumine), üldiselt on see aga leppeline, ning ka lepped on üsna hajusad. Kui nt gruusia aktsendiga vene keelt kuuldi rohkesti juba sm Stalini enda suust ja hiljem iga suurema Vene linna turgudel ning kunstilise erijoonena paljudes gruusia filmides, mis helindati reeglina gruusia näitlejate endi poolt, siis autentset eesti aktsenti pole rõhuv enamik vene naljalevitajaid vist iial oma kõrvaga kuulnud.
Netinaljades, kus seda pseudokeelt tuleb edastada puhtgraafiliste vahendite abil, muutub selle ortograafia eriti kaootiliseks ja suvaliseks. Toon näiteks paar varianti netirepliikidest, mis peavad imiteerima seda, kuidas bussipeatused – või sageli ka Tallinna metroojaamad! – saabuvad enne, kui eesti sõidukijuht jõuab nad välja kuulutada:
Осттарошно, тверри... закррифайутся Уфажаемые... пассаширы, не... ссабыфайте... сфои весчи... пошалуйста... Слеттующая стансия... А фот и она!
Eestlase keelelise invaliidsuse stereotüüp vormub ka tavapärasemateks keelenaljadeks. Eestlane kurdab, et vene keeles on kõik asjad “sapor” – kirik (собор), tara (забор) ja kõhukinnisus (запор). Torukoormaga eesti autojuht ütleb piiril Vene tollimehele, et ta laadungiks on “trupõ”, ja küsimusele, kas kirstudes, vastab, et ei, hunnikus. Eesti-Vene piiril võib juhtuda muidki, obstsöönsemate väljunditega keelesegadusi. Ja muidugi on ületamatu sümmeetrilise nalja allikas Maaülikooli Eksperimentaalbioloogia Instituudi meiliaadress ebi@ebi.ee, eriti kui teada, et vene arvutislängis kutsutakse @-märki “собака” või “собачка” – vene netinaljatajad irvitavad selle üle, et eestlastel üldse eksisteerib selline veidralt ropu kõlaga aadress, eesti omad selle üle, et venelased hääldavad seda “jebii, sobatška, jebii, totška, jee-jee”. Ka näiteks eesti müüja ja vene ostja dialoog on vene naljades puhtvenekeelne ning aktsendi ja venitustega mõnitatakse ära üksnes eestlase repliik (umbes: “Kavariite po-russki, jaa vsjoo harassoo panimaaju”), eesti naljades aga räägivad mõlemad pooled vigast võõrkeelt (ja venelane ütleb umbes: “Мейе вийскюмменд астат кулис тейе вене кел, нюйд кулеб тейе мейе ести кел!”).
Uimane ja seksihuvitu
Nagu öeldud, pole eestlane vene naljades mitte üksi füüsiliselt aeglane, ka ta mõttetegevus on puine ja nüri. Ta arvab, et ta vanematel või vanavanematel polnud üldse lapsi; otsib surnud varest ülevalt õhust ja kärbest oma põse siseküljelt; toob janus vaevlevale kaaslasele küpsiseid, sest limonaadi polnud; l eiab teelt oma tuttavate ärarebitud ihuliikmeid ja hakkab muretsema, et äkki on nendega midagi halba juhtunud; taob kuvaldaga madalamaks oma autot, mis ei taha täispumbatud kummidega garaaži mahtuda; Eesti piirivalvur arvab, et automark Audi Quatro mahutab ainult neli sõitjat, jne. Nagu aeglus, näib juhmuski laienevat ka eesti loomadele: eesti hunt pures endal kolm käppa otsast ega suutnud siiski raudadest vabaneda.
Eestlase pikaldaste seksreaktsioonide kohta oli toodud paar näidet juba ülal. Pulmaööl suudab ta näidata omapoolset initsiatiivi vaid sedavõrd, et öelda noorikule head ööd. Nagu soomlaselegi, tundub seks talle meeldivam kui jõulud, kuid jõule on jälle sagedamini. Eesti tüdruk eelistab, et seks toimuks “kas siia või sinna”, mitte aga “siia-sinna, siia-sinna”. Eestlase naine palub pikast komandeeringust naasnud mehel teda suudelda, too imestab: milleks sellised orgiad!
Eestlane on pikaldane ja lihtsameelne, kuid mitte laisk, vaid korralik ja säästlik. Kui talle öeldakse bordellis, et 5 dollari eest võib ta end ise teenindada, siis küsib ta pärast iseteenindust, kellele raha maksta. Ta korjab teelt üht või teist sodi (äkki läheb tarvis!), aasta pärast viib selle samasse kohta tagasi (ei läinudki tarvis!). Tõsi küll, vene netis leidub ka jutt, kus eestlane ajab teist välja vaatama, kas vihma sajab, ja too soovitab parem koer tuppa kutsuda ja vaadata, kas ta on märg.
Haruharva kaval kah
Haruharva lubatakse eestlasel esineda vene anekdoodis ka positiivse (kavala, vaimuka) tegelasena. NSV Liit annab Eestile eksperimendi korras 12 tunniks riikliku sõltumatuse, mis algab hommikul kell 6; kell 7 kuulutab Eesti Soomele sõja; kell 8 sisenevad Soome väed Tallinna; kell 9 allkirjastatakse akt Eesti täieliku ja tingimusteta kapitulatsiooni kohta. Eestlasel lastakse võita verbaalne duell lätlasega: kui nätsu mäluv lätlane ütleb eestlasele, et nemad teevad oma leivakoorukestest müslit ja puuviljajäätmetest džemmi ning tarnivad need Eestisse, siis vastab eestlane, et nemad teevad oma kondoomidest nätsu ja tarnivad selle Lätti.
Oma üllatuseks leidsin vene netist kümmekond varianti/koopiat ka jutust, mida (õigesti) nimetatakse eestlaste anekdoodiks venelaste kohta: eri rahvad pilluvad lennukist välja asju, mida neil on küllalt, ja eestlane viskab välja venelase.
Selline oleks püüdlikult neutraalne resümee eestlase imagost vene netinaljades, mis usutavasti peegeldavad suuresti ka suulist naljakäivet. Jäägu iga lugeja sisetunde otsustada, kas see imago on sõbralikult lustiline või üleolevalt vaenulik.
