Skepta „Konnichiwa“ (Boy Better Know)

Areen pole veel öelnud, et: „Võimas tagasitulek! Kui enamik grime’i veterane püüavad higistades pophitte pastakast välja imeda, siis Skepta keerab kõigele sellele selja ning tõuseb tuhast albumiga, mis kõlab teravalt, vihaselt ja kompromissitult. Grime-muusika on jälle selline, nagu ta olema peab – toores ja agressiivne.“ (Ott Kagovere)

Maarja Nuut „Une meeles“ (Maarja Nuut)

Areen ütles: „Tõsiasi, et Maarja Nuudi leitud lelud on tegelikult meie rahvalaulud, teeb kogu selle idee pigem imelikumakski. Pärimus võib teadagi olla paraadlik ja pühalik, aga siin on teisiti. Nuudi laulud on justkui leitud metsaservast, heinakuhja varjust, mullaga koos tuppa toodud, leitud praost, mille sõrm enne uinumist voodi kohale on ­uuristanud. Animistlik energia algab kusagilt sealt, kus me peaaegu võime eimiskit ennast puudutada. Kus on ainult aimdused ja pisut lõhnu ja helisid ka.“ (Tõnis Kahu, 11.5, NA)

Progress „Tulejää“ (Strangiato)

Areen ütles: „Progress võib tunduda natuke naiivne ja pisut provintslik, kuid nende proge on relvitukstegevalt hoolitsetud ja kena, väärt vähemalt ühte tagant tõukavat silitust. Eesti populaarmuusika on hetkel ülekodeeritud, vara- ja ninatark, katkematus internetiühenduses globaalmeediat monitooriv, suuteline kasutama mõisteid nagu „vaporwave“ või „fidget house“, justkui need tähendaksid ka päriselt midagi. Progress on seevastu see poiss seal akna all, kes pigem kuulab, kui räägib.“ (Tõnis Kahu, 23.11, NA)

NxWorries „Yes Lawd!“ (Stones Throw)

Areen pole veel öelnud, et: „Justkui väikevend-plaat Areeni aasta albumite tabelis 29 kohta kõrgemal asuvale Anders .Paaki „Malibule“. Kui „Malibu“ oli .Paaki suurejooneline läbilook, mil ohtralt külalisesinejaid ja mis osalt salvestatud live-muusikutega, siis siin on ta koos beat tape-produtsent knxwledge’iga kahekeisi. Viimane vorbib sämplitest soulful-põhjasid, Anderson laulaskleb peale – no nagu see vanasti nu-souli aegadel käis.“ (Siim Nestor)

Khost/Godflesh „Needles Into The Ground“ (Cold Spring)

Areen pole veel öelnud, et: „Khost on kahe mehe kooslus Birminghamist ning siinsel nelja looga EP-l võtab Justin Broadrick, nende kaaslinlane ansamblist Godflesh, remiksida kolme kompositsiooni duo mulluselt albumilt „Corrosive Shroud“, jättes ruumi ka ühe uue Khosti loo tarbeks. Plaadi räsitud ja väändunud metal ning rängalt haamerdav gruuv toovad ehk jah meelde God­fleshi algusaegu, kuid see pole nostalgiline taaskohtumine – pigem oma posthumanistlike võimete piiril paaniline ja paranoiline.“ (Tõnis Kahu)

Cass McCombs „Mangy Love“ (Anti-)

Areen ütles: „McCombs pole seni just suuri laineid löönud, vaid on pigem slow cooker, aga heas mõttes. „Mangy Love“ on tema seni fokuseerituim album, võttes igale loole midagi näpuotsaga siit-sealt. „Rancid Girli“ pehmete-paksude riffide all on tunda räpast rokki, „­Laughter Is The Best Medicine“ õõtsub kerges troopika vaibis, „Cry“ on lummav pärast diskot jahtuja, samal ajal kui „Switch“ võib sind tantsupõrandale tagasi viia. Mahedalt päikeselisel „Low Flyin’ Birdil“ on üllatavalt magus falsett, „In A Chinese Alleyl“ kihluvad Steely Dani gruuv ja souliaegse Bowie teravad kitarrid.“ (Sander Varusk, 14.9)

Wovenhand „Star Treatment“ (Glitterhouse)

Areen pole veel öelnud, et: „On kaabukantri ja siis on alternatiivkantri. Kui esimene on midagi meie süldipopi sarnast oma kultuurilises tähenduses, siis teine suhestub sellega nagu Vennaskonna „Disko“ meie päkapikudiskoga – lihtsalt on pea jagu üle ning midagi pole parata. Sügiskaamoslik „Star Treatment“ kinnitab seda väidet.“ (Mart ­Niineste)

Jenny Hval „Blood Bitch“ (­Sacred Bones)

Areen ütles: Nii käesoleva albumi kui ­Susannaga koos tehtud plaadi puhul on lood üles ehitatud häälele, selle moonutamisele või sellega loop’ide loomisele, millele lisatakse elektroonilisi efekte, sündikäike, fragmenteeritud rütme jne.

„Blood Bitch“ olevat inspireeritud vampiiridest, 70ndate õudusfilmidest, menstruatsioonist ja Virginia Woolfist. Nendele mõjutustele leiab viiteid nii lugude „Female Vampire“, „In the Red“ ja „Period Piece“ pealkirjadest kui plaadikaanest, kus üks naine sosistab Jennyle midagi (Virginia Woolfist?) kõrva. (Paul Sild, 7.12)

Kadri Voorand Quartet „Armupurjus“ (Sheikid)

Areen pole veel öelnud, et: „Voorandi kolmandal autoriplaadil on triost Virgo Sillamaa ja Taavo Remmeliga saanud kvartett. Kaasa lööb üks oma põlvkonna eredamaid džässtrummareid Ahto Abner. Žanripiire eirav koosseis põikab julgelt ka tantsupopi, raskeroki ja maailmamuusika manu. Armujoobele kohaselt kõlavad plaadil valdavalt rõõmus-helged ja jõulised lood, samuti jämmide käigus sündinud vallatud „improlüüdid“.“ (Tony Tonni)

Huerco S. „For Those Of You Who Have Never (And Also Those Who Have)“ (Proibito)

Areen pole veel öelnud, et: „Brooklynis opereeriv, tantsiv ja mõtlev Huerco S oli mõne aasta eest kaassüüdlane selles, et imbus pinnale udune ja ragisev outsider-house stiil. Oma tänavusel plaadil jättis Huerco alles vaid harmooniad ja akordid, elektroonilised helijoonised ja vabastas oma muusika tantsupõranda rütmidest sootuks. Ja tulemus on kohati new age-pindadele jõudev insider ­ambient.“ (Siim Nestor)

Fotokollaaži pildid: Twocoms / Shutterstock.com, hurricanehank / Shutterstock.com, Rene Oonk / Shutterstock.com, Christian Bertrand / Shutterstock.com, JStone / Shutterstock.com, Northfoto / Shutterstock.com, Debby Wong / Shutterstock.com, DFP Photographic / Shutterstock.com, Scanpix, Felix Laasme, pressimaterjalid, Delfi