40.

Klein

„Tommy EP“

(Hyperdub)
Areen pole veel öelnud, et „peamine, mis mulle selle EP juures meeldib ja mis pani teda väga tõsiselt võtma, oli, et ta redefineerib glitch’i niivõrd moodsalt, et ma alguses ei saanud arugi sellest. „Tommy“ puhul jahmatas, et muusika on äärmiselt toorelt miksitud. Ta kubiseb krõpsudest ja muudest defektidest, mis tekivad, kui helitöötlusprogrammis lohakalt heli töödelda. Ma ise kulutan tunde selliste defektide lihvimiseks. Aga sel plaadil on need teadlikult sisse jäetud. Kuna pole nagu varianti, et Hyperdubi alt kogemata midagi sellist ilmuks.“ (Mihkel Kleis)

39.

Ulver

„The Assassination of Julius Caesar“

(House of Mythology)
Areen pole veel öelnud, et „„Ulver on oma pika ja värvika karjääri jooksul jõudnud teha muusikat karvasest black me­tal’ist rahuliku elektroonilise ambient’ini ja seda alati üleni meelitavas kuues. Rooma kuulsaima keisri nimega kaunistatud plaadil võtab bänd ette depechemode’iliku synth-pop’i ning kastab selle neile omaselt üle kaunilt melanhoolse glasuuriga.“ (Krist­jan Karron)

38.

Kira Skov / Maria Faust

„In the Beginning“

(Stunt Records)
Areen ütles: „Skovi ja Fausti plaati tuleb pikalt vaadelda just selleks, et taanduda džässist ja teistest suunistest, mis kuulamisel pähe võiksid tulla. „In the Beginning“ on piirialade muusika, rohkem territoorium kui suunatud liikumine, pigem seisund kui vabalt voolav heliformaat. Album on sündinud eksperimendina mahajäetud kirikus, inspireeritud Eesti äärealadest ja kaduvaist traditsioonidest.“ (NA 8.3 / Taavet Kõrkjas)

37.

Neuronphase

„212“

(Neuronphase)
Areen pole veel öelnud, et „Neuronphase tuleb meie juurde Tartust, kodanikunimeks on tal Anti Aaver. Artistinime on ta saanud päranduseks legendaarsest DJ-nelikust, mille üks liige ta 90ndatel oli. „212“ pakub seda, mida on üsna vähe, ehk toore suhtumisega tehtud leftfield deep house’i, mille peamised juured asuvad Detroitis ja ka Eestis, kui mõelda Ajukaja peale. Perfektne analoogvahenditega sooritatud tantsumuusika, mis pühib kõik enda teelt eest.“ (Janar Ala)

36.

Kurjam

„Surm tappis ära“

(Kurjam)

Areen pole veel öelnud, et „„siia sisse on tekstide autor ja ansambli vedaja Marko Sigus põiminud ajaloolise triloogia, mis räägib rängast elust keskajal ja inimese söömisest ja muudest sellistest asjadest. Millest lihtsalt TULEB rääkida!“ selgitas Kurjami mees Priit Liiviste Raadio 2 saates „Muusikanõukogu“.

Mis on tõsi. Nagu ka see, et selle asemel, et pakkuda kaugelt vaadates lohakavõitu, kuid ilmselgelt eriti töökatele ja smart’idele punk-rock pealikutele näiteks kõrvalosa suvalises räpipalas, tuleks tegelikult küsida Vanemuise teatrilt: kuhu jääb „Kurjam: The Musical“?“ (Erik Morna)

35.

Pedigree

„Standard Sundown“

(Pedigree Sonic Underworld)
Areen ütles: „Pedigree on ansambel, mille tuum püsib erakordse järjekindlusega paigal. Uuel plaadil on lugusid, mis kiirendavad kohe nullist sajani ja pidurduvad sinna. Siin on neid, kus muusika on tehnoloogiliselt äärmuseni laetud, deformeeritud, elektrilöökidest läbistatud. Ja siin on ka selliseid hetki, kus normist justkui hälbitakse, näiteks (kogu plaadilt välja paistva) Martin Jürmani slide-kitarriga järel­bluus „Going To Zoo“ või loo „The Abyss“ gooti toonides algus, mis oleks justkui salamisi Morriconet sisse hinganud.“ (NA 1.03 / Tõnis Kahu)

34.

Future

„FUTURE“

(Epic)
Areen ütles: „„FUTURE“ on bassine ja tume trap. Just selline, nagu Futurelt oodata võiks. Ei midagi vähemat, ei midagi rohkemat. Future surfib alateadvusest voolava auto-tune-flow’ saatel mööda moodsaid biite, kuid muutub nii veidi tüütuks. Eraldi võetuna on siin mõnigi hea lugu („Super Trapper“, „Zoom“, „Draco“), kuid albumikontekstis kaovad needki pärlid üldise fooni sisse ära.“ (19.04 / Ott Kagovere)

33.

Chelsea Wolfe

„Hiss Spun“

(Sargent House)
Areen pole veel öelnud, et „selliseid ilusa naishääle ja ragiseva kitarriga üritajaid on igas külas mitu tükki, aga veenvust ei tekita terav kontrast – tulisoolase heeringa ja maasikamoosi vaheldumisi pakkumine –, vaid dünaamiline ulatus äärmuste vahel. Sel albumil on see värk käpas. Doom, ­sludge ja helisev nutulaul ei meelita vaheldumisi musta ja valgega, vaid sügavate ja suurte hallidega. Sellisel kujul hall on juba päris hästi saadud.“ (Rene 13)

32.

Ratkiller

„Meltdown of the Highest Order“

(Porridge Bullet)
Areen ütles: „Mihkel Kleisi albumit võib püüda jagada kihtideks, mida häirivad ja seovad kajataolised fraasid ja peegeldused. Albumi mõned hoovused püüavad muusikast põhimõtteliselt eemalduda, samal ajal kui teised proovivad kehastada tavapärast helide ja rütmide tasakaalu.“ (NA 7.06 / Taavet Kõrkjas)

31.

Charlotte Gainsbourg

„Rest“

(Because Music)

Areen pole veel öelnud, et „Gainsbourg on lõpuks teinud albumi, mis kõlab, nagu oleks kogu ta hing sinna sisse valatud. Kasutades meisterlikult nii prantsus- kui ingliskeelset lüürikat, vaatleb ta perekondlikku traagikat ja valu läbi armastuse ja inimsuhete prisma. See on intiimne pilguheit ühe naise sündmusrohkesse eluperioodi.“ (Paul Sild)