Järgnevalt kokkuvõte Schaapi ettekandest, mis ilmus 2007. aastal tenniseportaalis toptennis.nl.

"Holland on suur spordiriik, meil on spordi vastu kirg. Olen ise spordi valinud ja minu keskkond täielikult toetab seda. Paraku oleme meie, hollandlased, ka uskumatult hellitatud rahvas. See tapab tippsporti. Olen nüüdseks viimase üheksa aasta vältel töötanud venelastega. Nende mentaliteeti ei saa meie omaga võrrelda."

"Hollandlaste kui lääne inimeste keskendumisvõime hajub. Ida-Euroopa riikide tütarlastel on palju kõvem iseloom. See ongi väga raske ala, selleks peab valmis olema. Nõuan sportlastelt kõikide segavate tegurite kõrvale jätmist. (Nadja) Petrova oli aastaid tipus, kuid lasi pärast edu ja raha saabumist ohjest lahti."

"Koostöö venelastega põhjustab ka raskusi. Nad on avatud ja ausad, kuid väga isekad. Nad kasvasid üles vaesuses. Nad eelistavad pigem surra kui et midagi niisama ära annavad. Selline mentaliteet on seal valitsenud juba kaua. Ühtäkki tuli ei kusagilt Anna Kurnikova, ilus tüdruk hea turunduse ja hobusesabaga. Ta oli suunanäitaja. Teised venelased mõtlesid: "Mida teeb Kurnikova, seda teen mina sada korda paremini". See on saanud tõeks, nüüd on 100 parima tennisemängija hulgas 25 venelast. Venelaste suhtumine on järgmine: kui sul on andekas poeg või tütar, annad endast tema edu nimel kõik. Inimesed müüvad oma teleri maha, kui vaja. Kurnikova eeskujul kolisid paljud Hispaaniasse või USAsse tennist õppima."

"Võrdlen last, mängijat vormel-1 autoga. Tema ümber tuleb luua terve meeskond. Perekond peab püüdma eemale hoida või nad hakkavad manipuleerima. Tean täpselt, millal (Dinara) Safina on oma emaga rääkinud."

"Samuti peab eemale tõrjuma hirmu. Hirm saabub alati kuni kolm päeva enne turniiri. Kui sina treenerina oled tol hetkel ebakindel, siis on see kaotatud võitlus. Muutud mängija jaoks väga oluliseks nõuandjaks ja usaldus toob edu. Kuid see roll ei piirdu ainult tennisega. Kui su mängija šoppama hakkab, küsib ta selle kohta ka sinu nõu."

"Kaalun alati enne, kas tahan kellegagi töötada. 15-16-aastane mängija on ikka veel laps. Jälgin, kuidas ta väljakul kõnnib, käitub, milline on tema mentaliteet. Vaatan tema perekonda, vanemaid ja sõpru. Alles siis hindan, kui palju temaga saavutada võin."

"Sageli on mängijad pärit tavalistest peredest ja teenivad palju raha. Ühtäkki on ukse ees Porsche. See põhjustab kadedust. Kadedus on ohtlik ja tuleb mitmest suunast. Mängijad saab ära hellitada. Treenerina peab sellest hoiduma. Seetõttu annan neile tüütuid kohustusi, mille tõttu nad tunnevad, et peavad ka ise midagi tegema. Väikseid asju nagu väljaku korrastamine või reketi keelestamine."

"Hollandis on kool väga oluline. Kuid kool ja tippsport ei sobi enam kokku. Rafael Nadal ei rääkinud kuni eelmise aastani sõnagi inglise keelt. Kurnikova arvas, et suudab ühendada modellinduse ja tennise, kuid see ei ole võimalik. Töö maht, mille pead mängijana ära tegema, on palju suurem kui kümme-viisteist aastat tagasi. Aega, et kolmeks tunniks päevas raamatutesse sukelduda, lihtsalt ei ole. See ei tähenda, et kool pole arenguks tähtis. Palju sõltub lapse nutikusest. Kas õppimine on tema jaoks kerge või raske. On suurepärane, kui saab lõpetada kooli ja seejärel tennisele pühenduda. Kui mitte, siis tuleb langetada valik ja pühenduda täielikult spordile."

"Kohtasin Richard Williamsit, Venuse ja Serena isa, kui tüdrukud olid kaksteist ja kolmteist. Selles väga kallis Ameerika tennisekompleksis seisis lagunev matkabuss, kus pere elas. Venus ja Serena olid keskuses päev läbi. Ma pole kunagi midagi sellist näinud. Richard käis neile toitu toomas. Toona ütles ta: "18aastastena on mu tütred maailma esinumbrid." Vat need on munad. Milline institutsioon, milline enesekindlus. Nüüd elavad nad suures majas, kuid matkabuss seisab endiselt ukse ees. "Ära kunagi unusta, kust sa pärit oled" on Richardi moto."

"Iga tennisemängija jääb varem või hiljem haigeks või saab vigastada. See juhtub, kuna nad ei saa kunagi rahu. Kui Petrovaga töötasin, oli ta 19aastane ja maailmas 19. kohal. Tal tekkis varbaluu stressimurd. Ta ei võistelnud kümme kuud ja kaheksa kuu järel teatas tema mänedžment, et minu palgaks pole enam raha. Ma jäin tema kõrvale ja lasin oma tasu poolitada. Koos töötasime end uuesti üles ja ta jõudis pärast tagasitulekut Prantsusmaa lahtistel poolfinaali."

"Sellisel ajal õpid ka seda, et mängija juurde ei tohi kunagi oma probleeme kurtma minna. Sinu mured on sinu mured. See kehtib ka isiklike probleemide kohta. Vastupidiselt sellele peab aga mängija suutma sulle rääkida kõigest."

"Eluterve kodukeskkond on väga tähtis. Sa püüad vanemaid õpetada nii hästi kui oskad. Sa selgitad neile, et nad peaksid laskma oma lastel minna võimalikult kaugele. Et nad peaksid laskma lapsel endal nende poole pöörduda, mitte vastupidi. Kui vanemad tulevad suurturniiridele kaasa, põhjustab see palju kahetisi tundeid. Mina jälgin, kust jookseb piir. Domineerivate vanematega on väga keeruline. Ma kutsun seda hirmuks lapsele vabaduse andmise ees, hirmuks, et ei olda ise enam peaotsustajad."