Mõlema kõrge ametiisiku valimiste käigus on mõndagi sarnast. Mõlemat protsessi on kõrvalseisjad nimetanud „läbipaistmatuks“, sest otsused langevad tagatubades peetud läbirääkimiste tulemusel. Mõningast sarnasust annab seegi, et nii Eesti presidendivalimiste kui ka ÜRO peasekretäri valimiste lõppsirgel on mängu tulnud nn must hobune või valge luik ehk siis kandidaat, kes ilmub välja valimiskampaania lõpusirgel (või siis meie puhul juba pärast (ebaõnnestunud) finišit).