Andrei Hvostov: Mein Kampf: lihtsa inimese piibel

Baieri liidumaa valitsus lasi vabaks maailma ühe suurima poliitilise vihakõne kirjastamisõiguse. Ajastus on täpne – ainult see meil veel puudus.

Üle-eelmise sajandi keskel kirja pandud „Kommunistliku partei manifest“ algab lausega: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.“ Seda väljendit on nüüdseks tarvitatud ja kuritarvitatud lõpmatuid kordi, andes sellele „tondile“ iga kord uue nimetuse.

See võib olla liberalismitont, võlatont, astmelise tulumaksu tont (guugeldage, ja te näete kui klišeelik ja piiratud on meie mõtlejate keeleliste kujundite valik), aga miks mitte ka homoabielu-tont.

Karl Marxi leiutatud kujundi kuritarvitamise tõttu on raske kedagi ehmatada väitega, et üks või teine asi on poliitiliselt „tontlik“, ja sellest on kahju, sest rääkides Adolf Hitleri raamatust „Mein Kampf“ peaks just nii alustama – üks tont käib mööda Euroopat.

Tegelikult peaks selle raamatu kohta ütlema „kummitus“ (Kommunistliku Partei manifesti orginaalkeeles kasutatakse sõna Gespenst, mis tähendab viirastust või kummitust), sest „Mein Kampfi“ olemasolu on tahetud eitada, unustada, mõttemaailmast välja suruda, ent täiesti tagajärjetult. Ühiskondlikus teadvuses hämarhetkedel on see viirastus ei tea kust ikka ja jälle välja ujunud.

Nagu viirastuste puhul kombeks, on ka selle raamatu ümber lehvinud kõiksugu legendid.

Üks levinumaid kõlab nii – raamat on sedavõrd kehv, et trükkimise hetkest alates pole keegi seda lugeda viitsinud. Tohutu tiraaž saavutati 1945. aastaks vaid selle tõttu, et natsipartei määris seda sakslastele poolvägisi pähe.

See ei vasta tõele. Kuigi Hitler kirjutas raamatu tõesti algselt oma parteikaaslastele lugemiseks (pärast 1923. aasta ebaõnnestunud putši vangis istudes üritas ta end justkui õigustada), osutus tema pihtimus ootamatult populaarseks ka laiemates lugejaringides. Enne hetke, kui Hitlerist sai Saksamaa kantsler, müüdi raamatut 240 000 eksemplari. Hitler sai kaanehinnast kümme protsenti, mis tähendab, et tolleks hetkeks oli honorari kogunenud tänases vääringus 1,4 miljonit eurot. Hitleri raamatu edulugu uurinud ajaloolane Othmar Plöckinger toob välja, et teost arvustati ajalehtede arvamusrubriikides õige tihedalt (enamasti lauskriitiliselt), aga see oli alaliseks jututeemaks ka kiriklikes ringkondades (evangeelses kirikus huvitaval kombel peaaegu positiivses toonis). Kõike juba enne Hitleri tõusmist kogu Saksa rahva füüreriks. Teost laenutati avalikes raamatukogudes usinasti, see asus sealgi edetabelite tipus.

„Mein Kampf“ on bestseller Indias ja Türgis. Kuni keelamiseni 2010. aastal müüs see väga hästi Venemaal. Araabia maailmas on teos kestvalt populaarne.

Kummalisel kombel polnud autor ise üldsegi vaimustuses, pigem vist häbenes seda mõneti. Enesekriitiliselt tunnistas ta, et tegemist on pigem juhtkirjade kogumikuga ajalehele Völkische Beobachter, mida toimetus võtaks „keelelistel põhjustel“ õige tõrksalt vastu. See hinnang kõlas 1938. aasta kevadel. Tolleks hetkeks oli „keeleliselt küündimatut artiklikogumikku“ müüdud üle viie miljoni eksemplari.

Hüpates tänapäeva. „Mein Kampf“ on bestseller Indias ja Türgis. Kuni keelamiseni 2010. aastal müüs see väga hästi Venemaal. Araabia maailmas on teos kestvalt populaarne. Raamatu kirjastamisõigust omanud Baieri liidumaa valitsus keelas kuni 2015. aasta lõpuni uustrükid, aga see ei takistanud miljonite piraattrükiste ilmumist. Ingliskeelne maailm pole kunagi olnud kammitsetud kirjastamisõigusest, sest üks USA kirjastus ostis kõik õigused juba autori eluajal.

Nüüd on õigused autori surmast möödund seitsmekümne aastaga vabaks antud. Igaüks võib „Mein Kampfi“ kirjastada nagu tahab. On see ohtlik?

See sarnaneb küsimusega „kas anonüümne kommentaar on ohtlik?“ Mitte ainult sellepärast, et mõlemal puhul võib vastata nii ja naa. Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutatud „Mein Kampf“ võiks olla 21. sajandi anonüümse kommenteerija piibel. Hästi üldistavalt: see on raamat ebapiisava haridusega, ent poliitikast huvituvale inimesele, kes jäi murrangulistel aegadel hammasrataste vahele ning kibeleb leidma tema õnnetustes süüdi olevaid jõudusid.

Asendage „Mein Kampfis„ sõna „juudid„ sõnaga „Brüssel“, mõiste „juudi ajakirjandus“ mõistega „liberaal-tolerastlik ajakirjandus“, mõiste „humanistlik vandenõu“ mõistega „multi-kulti vandenõu“, mõisted „kubism“ ja „dadaism“ sildistusega „purkisittujad“, sõna „Prantsusmaa“ sõnaga „Venemaa“ ning ongi Hitleri tekst aktuaalne ja tsiteeritav kõigile meie talupojamõistuslikele Volksgenosse'dele, kes kahtlustavad, et isegi aiateiba otsas istuv vares ei kraaksu niisama, vaid ikka kellegi ülesandel ja mingil hämaral eesmärgil.

Kui Hitler ise pidas seda juhtkirjade kogumikuks, siis samahästi võiks seda vaadata kõnedekogumikuna. Kõnet pidaval poliitikul peab olema üks peateema, mille juurde ta tuleb maniakaalse järjekindlusega ikka ja jälle tagasi. Ükskõik millest Hitler ka ei räägi – ajaloost, sõja kaotamise põhjustest, kultuurist, haridusest, tervishoiust, majandusest –, jõuab ta ikka samale järeldusele: kõiges avalduvad rassivõitluse erinevad vormid.

Selles mõttes on Hitler võrreldav oma marksistlike vastastega, kes jõudsid samuti ikka ning jälle tõdemuseni: igal pool on klassivõitlus.

See on äärmiselt mugav positsioon – tuletada kõik nähtused, olgu need nii vastandlikud kui tahes, ühest algpõhjusest.

Vaadates näiteks Eesti nö rahvalike poliitkommentaatorite mõttemaailma, pannakse seal ühe näpuliigutusega kokku Eesti riigi ja rahvuse hävitajad multikulti liberaalvasakpoolsest viiendakolonnilisest antirahvuslikust leerist (ma ironiseerin), kes töötavad Kremli rajult parempoolse marurahvusliku autoritaarse süsteemi heaks. See on Hitleri meetod (ma ei ironiseeri). Tema pani võrdusmärgi Vene bolševike ning New Yorgi börsihaide vahele. Nii siin kui ka seal on tegutsemas juudid, kes tahavad orjastada aarialasi. Pärast süüdlaste leidmist tuleb nad välja tõrjuda või hävitada. Ning siis saabub tuhandeaastane Paradiis.

Lihtne Tõde on segastel aegadel väga nõutud. Praegu me elame paraku just sellisel ajastul. „Mein Kampfi“ ajastul.