Alaealistele kurjategijatele viimast pääseteed pakkuva kooli juht: me ei ole vangla ja meist ei saa vanglat

Tapa linnas asuv Maarjamaa hariduskolleegiumi Valgejõe õppekeskus on alaealiste kurjategijate viimane võimalus. Kui siin hakkama ei saa, siis järgmine peatus on Viru vangla noorteosakond.

Eemalt vaadates tundub Tapa kesklinnast mõnesaja meetri kaugusel asuv Valgejõe õppekeskus lihtsalt üks moodne kooli­hoone koos kohustuslike mängu- ja spordiplatsidega. Alles lähemalt paistab, et aknaid katvad metallelemendid polegi mingi peen disainilahendus, vaid täidavad trellide funktsiooni. Et ala on ümbritsetud mitme meetri kõrguse traataiaga ning hoone seinu katavad video- ja infrapunakaamerad.

Kõik lapsed on siia tulnud kohtu­otsusega ja ise lahkuda ei tohi. See kehtib nii Maarjamaa hariduskolleegiumi Tapal asuva Valgejõe õppekeskuse kui ka selle sõsara, Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskuse kohta Tartumaal. Mõni aasta tagasi nimetati neid vastavalt Tapa erikooliks ja Kaagvere erikooliks. 

Tegelemine 14–18 aasta vanuste noortega on peen tasakaaluülesanne. Juriidiliselt on nad vastutusvõimelised, aga täisealised veel pole. Kõigepealt, milliseid sõnu üldse valida? On nad lapsed? Alaealised? Käitumisprobleemidega lapsed (seda terminit kasutab õppekeskuse koduleht)? Noored kurjategijad? 

Samamoodi võib küsida Maarjamaa hariduskolleegiumi ning selle õppekeskuste sisu kohta. Ühelt poolt „kinnine asutus“, aga teisalt peaks see olema mittevanglalik. Näha on, et isegi visuaalne keel proovib siin tasakaalu leida. Turvaelemendid on olemas, aga need on diskreetsed. Aed on küll kõrge, aga muljelt kerge. 

Praktikas tähendab see, et hulk nende õppeasutuste noori käib aeg-ajalt jooksus. Ühest sellisest kirjutas Eesti Ekspress kuu aega ­tagasi loos „Lasnamäe lastekamba liider: „Tahaksin teada, mis tunne on ­inimest tappa““. Peategelane oli 15aastane vene poiss, keda nimetasime Dimaks. Paberite järgi asus ta Tapal Valgejõe õppekeskuses, tegelikult vahel asus ja vahel mitte.
„See käis nii kiiresti. Ta on ju parkuurija,“ meenutab Valgejõe õppekeskuse juht ­Merike Nakström viimast korda, kui Dima üle aia jooksu pani.