20 arsti, kes saavad Eesti ravimifirmadelt enim toetusi
Jaanuaris San Francisco, märtsis Barcelona, juunis Chicago, novembris Washington. See on kiretu ülevaade onkoloog Anneli Elme mullustest enesetäiendusreisidest. Kui vähk on pesa teinud inimese seedeelunditesse, on see Elme töövaldkond. Tööaega koguneb 13-14 tundi päevas, väidab ta.
„Selleks, et suuta pakkuda Eestis esmaklassilist tänapäevast ravi meditsiinivaldkonnas, mis päev-päevalt muutub ja kus iga uus ravivõte võib inimese suremust drastiliselt vähendada või eluiga pikendada, tuleb osaleda rahvusvahelistel erialalistel sündmustel,“ kirjutab Elme.
Tema ja teiste Eesti arstide reisigraafik on avalik, sest ravimiamet peab arvet, kui palju Eesti turul tegutsevad ravimifirmad Eesti arstide koolitamisse panustavad. Kui ravimifirmal on Eestis ravimi müügiluba, võib ta toetada arstide või apteekrite osalemist arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel, hüvitades ürituse teadusliku osa osavõtumaksu ning majutus- ja transpordikulud mõistlikus ulatuses. Nii on kirjas ravimiseaduses.
Keeruline jutt lihtsalt: võtta punt arste lennuki pardale ja lennutada nad Taisse päevitama ja kokteile limpsima ei ole lubatud. Aga kui Tais toimub arstiteaduslik konverents, kuhu arsti võiks lennutada, siis seda ravimifirma tohib teha.
Aga see on vaid üks osa pildist: rahvusvahelistes ravimiuuringutes osaledes võib arst käia koolitusreisidel, mis ravimiameti andmetesse ei jõua, kui uuringut viib läbi firma või ülikool, mis Eesti turul ravimeid ei müü.
Samamoodi on pildist väljas koolitused, mida meditsiinitehnikat müüvad firmad pakuvad aparaate ostnud haiglale. Stiilis: „Tule ja õpi!“ Selle kohta, kui palju arstid ravimiuuringute või meditsiinitehnika õppereiside raames maailmas ringi reisivad, keegi andmeid ei kogu.
Elme lendas mullu kolm korda ravimifirma raha eest USAsse, talus iga kord ajavahest tulenevaid vaevusi. Ameerika kliinilise onkoloogiaseltsi aastakoosolekul oli ta kohal nii 2016. aastal kui ka aasta varem. Mõlemal korral tasus tema reisi Šveitsi ravimihiiu Roche Eesti esindus. Tänavu 7091, mullu 6170 eurot. Mõlemal korral on see aasta lõikes üks suuremaid üksiktoetusi, mida ravimifirma arstile Eestis on võimaldanud.
Elme sõnul on konverentsi osavõtumaks 1100 dollarit, lisaks on osa sessioone tasulised. Raha liigub ravimifirmast otse kongressi korraldajale, arsti kontole see ei jõua, väidab Elme.
Suur konverents toob Chicagosse kohale ligi 40 000 osalist, mis tähendab, et Ameerika niigi krõbedad hotellihinnad võtavad selleks hetkeks sisse kõige laelähedasema positsiooni.
Roche on vähiravimite maailmas number üks. Tema toodetav avastin ravib rinna-, soole-, kopsu-, neeru- ja munasarjavähki, Eestis tasub selle ravimi eest haigekassa. Avastin toob Rochele 6,7 miljardit dollarit käivet – peaaegu terve dollar aastas iga maakeral elava inimese kohta.
Tänavu kevadel tuli firmal alla neelata mõru pill – Tecentriq, vähiravimite maailmas kõrgeid lootusi külvanud ravim ei õigustanud ravimikatsetes kõrgeid lootusi.
Kuid vähiravimid ei ole ibuprofeen, mida igaüks endale apteegist osta saab. Neid kirjutavad välja arstid ning loomulikult on firma huvi viia arstideni teave kõige uuematest preparaatidest, mida vähiravis tarvitatakse. Selle eesmärgi saavutamiseks mõnituhat arsti üle ilma Ameerikasse kokku lennutada on ravikuuride hinnaga võrreldes pisku.
Seda tõdeb ka Elme: „Võrreldes onkohaigete ravikuludega on kulud konverentsidel osalemiseks pigem väga väikesed summad.“
Elme kolleeg Edward Laane on mullu enim ravimifirmadelt koolitusraha saanud Eesti meedik – tema reiside eest käisid ravimifirmad välja 16 700 eurot ja pisut peale.
Laane ütleb, et Ameerika hematoloogide aastakongress on kõige tähtsam tema eriala arstide kohtumine maailmas.
„Rootsi Karolinska instituudi professor ütles mulle, et on oma karjääri jooksul puudunud vaid ühelt või kahelt Ameerika kongressilt,“ ütles Laane. „Mina ei tee poliitikat, keda ravimifirmad toetavad, keda mitte, kui ma olen palunud firmadelt toetust, et minna konverentsile, mis on minu jaoks oluline, siis vastus pole alati positiivne. On olnud ka negatiivseid vastuseid.“
Tema sõnul areneb hematoloogia väga kiiresti, rahvusvahelistel konverentsidel saab ikka kuulda uusi asju. Aga seal toimuvad samaaegselt ka väikesed kokkusaamised, näiteks lepiti viimati USAs kokku, kuidas tuua Euroopa hematoloogide assotsiatsiooni koosolek Eestisse.
Tunamullusega võrreldes polnud ravimifirmad 2016. aastal raha jagamisel nii helded.
2015. aastal käis ravimifirmade raha eest end kõige rohkem konverentsidel koolitamas Tartu ülikooli kliinikumi hematoloog Hele Everaus. 2015. aastal kulutasid ravimifirmad tema reisidele ligi 26 000 eurot, sinna sisse mahtus lausa viis üritust USAs
Näiteks käis Everaus toona 6400 euro eest neljapäevasel Ameerika vere- ja üdisiirdamise ühingu aastakonverentsil San Diegos, reisi maksis Roche Eesti. 4076 eurot sai ta Octapharmalt, et osaleda onkoloogiakonverentsil Orlandos ja 3286 eurot Celgene Corporationilt osalemaks Orlandos USA hematoloogiaühingu aastakonverentsil.
Tänavusest aastast on Everaus TÜ emeriitprofessor ning kliinikumis ametis konsultantarstina. Mullu oli tema enesetäiendusreiside eelarve vaid veidi üle 8600 euro.
Tabeli kolmandal kohal on samuti onkoloog Peeter Padrik, kes selle loo tegemise ajal on kolleegide teatel Eestist ära.
Neljanda koha omanik, kardioloog Margus Viigimaa, on samuti Eestist ära, kuid võtab siiski kõne vastu.
„Kui ma käin konverentsil, on mul alati ettekanne või juhatan ma istungit. Mul on alati olulised tööreisid,“ ütleb ta.
Viigimaa lisab, et eriarst võiks aastas käia vähemalt kahel koolitusreisil, ühel kohe kindlasti. „Arst peab tegelema pideva enesetäiendamisega, muidu jääd teadmistest maha. Põhjamaades ongi enamasti selline tava.“
Edward Laane helistab tagasi ja soovitab kuulata Vikerraadio saadet, kus Ameerikast Eestisse tagasi tulnud kirurg Peep Talving räägib oma töökavast: nädal Tallinnas, nädal Tartus, aga kindlasti igal kuul nädal enesetäiendamist konverentsidel.
Talving (kirurg, kes lõikas Savisaarelt jala) ise ravimiameti andmetel mullu ravimifirma toel konverentse ei külastanud.
