Marju Lauristin: kui meile antakse järgmised 20 aastat rahulikku arengut, ei taha enam keegi Eestist ära minna
Eesti Vabariigi 95. sünnipäevakuule pühendatud projektis "95 Eesti inimest" kõnelenud eestimaalaste suu läbi peegeldus kahjuks ka riigi hoolimatus oma inimeste vastu, kommenteerib Marju Lauristin sarja kokku võtvas Delfi TV saates. Vaatab aga riigi senisele arengule ja ka tulevikku optimistlikult.
Lauristin juhtis tähelepanu, et ka "95 inimese" lugudest kumas läbi, kuidas inimesed hakkavad mõistma, mida nad Eestist lahkudes kaotavad.
"Kui vanemad otsustavad lapse eest, et ta kasvab üles võõrsil, siis nad jätavad lapse kahjuks kodumaatundest ilma. Ma olen rääkinud vanematega, kelle lapsed käivad Soome koolis, ja üldiselt nende vanemad on üsna mures. Soome on ka suhteliselt kinnine ühiskond nagu Eesti. Kuigi meie keeled on sarnased, siis käitumimisviisid on erinevad. Seepärast lapsed häbenevad olla eestlased. Lapsed on väga kiiresti väga suure surve all oma rahvuslikku mina kaotada. Ja see on tõsine mure," räägib Lauristin.
Tema sõnul peaks riik tõsiselt mõtlema sellele, kuidas lastega pered saaksid hakkama ka pärast vanemapalga kadumist lapse kaheaastaseks saamise järel.
"See on väga tõsine väljakutse Eesti riigile ja perepoliitikale. Et vähemalt ainult kaks aastat pole laste elus tähtsad. Lastega perede olukord, lastege peredele pakutavad teenused, kõik, mis puudutavad lasteaeda ja lasteaiatasusid, kool, mis justkui on tasuta, aga me kõik teame... Kool väga paljudes aspektides on ikka vanemate rahakottide peal."
Lauristini hinnangul kipub raskustes peredele toetuse küsimine tihti kujunema alandavaks. "Isegi, kui on mingisugune toetus olemas, siis selle andmisviis on selline, et inimene tunneb, et temast kui inimesest, tema väärikusest ei hoolita. See on üks põhiasi, see hoolimise teema, millest oli (lugudes) palju juttu. See on ühest küljest inimeste vahel, aga selles peegeldub ka see, et see hääl, millega riik inimestega räägib, ei ole hooliv hääl, vaid karm ja käsutav ja ka inimesi lahterdav. Nendeks, kes on väärikamad ja kes on ebaväärikamad."
Kõigis 95 intervjuus küsisime Eesti inimestelt, mida nad soovivad meie maale tulevikuks. Mida vastab samale küsimusele Marju Lauristin?
"Minu kõige suurem soov Eesti riigile on esiteks see, et ta püsiks. Et ta püsiks, et ta areneks. Ta on tegelikult ikka arenenud väga jõudsalt. Kui me mõtleme sellele märtsipäevale, kus Eesti riik on arenenud vabaduses sama palju, kui lasti iseseisval Eestil areneda enne sõda... Ma arvan, et me peaksime seda kahe sõja vahelist aega paremini tundma õppima, et hinnata, kas see, kuhu me praegu oleme 20 aastaga jõudnud, on samaväärne, on see kaugemal? Mina arvan, ja natuke tundes seda, - me oleme jõudnud natukene kaugemale tegelikult. Me areneme praegu väga kiiresti."
Lauristin jätkab: "Ma arvan, et kui meile antakse nüüd järgmised 20 aastat rahulikku, turvalist arengut, mida ma soovin kõige rohkem, siis mina olen küll kindel, et 20 aasta pärast ei taha küll enam keegi Eestist ära minna. Muidugi, kes tahavad minna õppima, need on ikka läinud, see on loomulik! Aga minna selle pärast Eestist ära, et siin on elada halvem kui naaberriikides... Isegi, kui me pole endiselt majanduses jõudnud samale tasemele, kui on Soome. Aga ma arvan, et sellist elukvaliteedi vahet meil ei peaks enam olema. Kui me arenema edasi demokraatlikkusse suunas, inimväärikuse hindamise suunas, kui me suudame säilitada oma turvalisuse, stabiilsuse, avatud meele, siis ma arvan, et me ei peaks muretsema."
