Yana Toomi vastus Žirinovski sooviavaldusele kandideerida Eesti presidendiks: me näeme Teid piisavalt palju televiisoris! Püsige seal
Euroopa Parlamendi liige Yana Toom osales eile „Rossija 1“ telekanali otsesaates „Pühapäeva õhtu Vladimir Solovjoviga“, kus ta muuhulgas vastas ka Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei juhi Vladimir Žirinovski sooviavaldusele kandideerida Eesti presidendiks. „Arvestades, et seal [Eestis] elab miljon 300 tuhat inimest ning neist 300 tuhat (venekeelsed elanikud) on Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liikmed, siis Te olete ju nõus,“ selgitas ta oma kandideerimissoovi.
„Kummaga neist kahest teesist ma nõus olen?“ täpsustas Toom, “esiteks, Te pole sünnijärgne Eesti kodanik („Et siis teise sordi inimene?!“ imestas Žirinovski, kes kuulist sellist terminit esimest korda –toim.) Teiseks, ma pole kuulnud, et meil oleks mingeid Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liikmeid, Jumal tänatud. Me näeme Teid piisavalt palju televiisoris, Vladimir Volfovitš! Püsige seal.“
Tõsisemas võtmes aga arutati saates Müncheni välis- ja julgeolekupoliitika konverentsi tulemusi ning Euroopa tulevikku.
„Mis puudutab Münchenit, siis mulle valmistas kõige suurema pettumuse see, et kõik jälle haarasid kinni Minski kokkulepetest,“ sõnas Toom, “samas, kui kulissides räägivad kõik, et need ei toimi ning ei hakkagi tööle ning pole mõtet nende külge klammerduda.“ Tema sõnul, on Euroopas paljudele selge, et tuleb otsida alternatiivseid kriisist väljumise lahendus ning selles osas hellitati Müncheniga seoses teatud lootusi. „Ootused ennast ei õigustanud ning me ei osanud leida väljapääsu nõiaringist, kus mitte keegi enam ei oska midagi peale hakata,“ arvab Toom.
Stuudiokülaliste arvamused suhetest USAga läksid aga lahku. Toom märkis, et veel kuu aega tagasi ei varjanud saatekülalised oma rahulolu Ameerika valimistulemuste üle. Praeguseks on olukord muutunud ning optimismi on vähemaks jäänud. Samas, märkis ta, Euroopagi on segadusesse aetud. Toomi sõnul, saadab Trump väga vastuolulisi signaale. „Ja seejärel tulevad ameeriklased (Münchenisse) kohale ning räägivad imelikke asju stiilis, et kuigi nad kuulavad oma presidenti, kuid siiski lähtuvad tema tegudest, mitte sõnadest. Sellega nad õõnestavad tema autoriteedi riismeid ja hämmastavad Euroopat, sest me ei saa hästi aru, kuidas sellele reageerida.“
Saatejuht Vladimir Solovjov tundis huvi, kuidas Yana Toomile meeldib idee luua Euroopa ühine sõjavägi.
„See on mu lemmikmõte,“ vastas Toom, „tõsiselt (ilma irooniata). Kuid see on kõigest visioon ühtsest tuleviku Euroopast. Me vist kujuneme olude sunnil välja kahekiiruseliseks Euroopaks, sest ega praegusel kujul see tööle ei hakka: 28-liikmeline komisjon, kes ei suuda omavahel kokku leppida. Paljusid neist me pole kaks ja pool aastat näinud – nii kuis valiti, kadusid nagu tina tuhka. Ühine valuuta ilma ühtse maksusüsteemita on absurd. Ei tule kõne allagi, et Trump, kellel pole vaja konkureerivat reservvaluutat, tuleks appi ühtsele Euroopale, nii et Euroopa peab end kuidagi moodi ümber seadma.“
Kuid Euroopas pole ühtset arusaama, kuidas täpselt see peaks toimuma. „Mis puutub NATO rahastamisse ning 2% SKTst, siis Eesti maksab täie rauaga, Läti ja Leedu alles kavatsevad ning just selles küsimuses praegu puudub Euroopas ühtne seisukoht,“ selgitas Toom. Ta tuletas meelde Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri sõnavõttu Münchenis, milles viimane avaldas pahameelt nõudmiste üle eraldada NATO eelarvesse 2% riigi SKTst. „Juncker muuhulgas tuletas meelde, et julgeolekut ei saa mõõta üksnes relvastuse ja sõjaväega ning et Euroopa annab väga suurt panust julgeolekusse, saates kriisikolletesse humanitaarabi ning abistades põgenikke,“ ütles Toom, „kuid samas on olemas rühm riike, ühte neist kuulun ka mina, kes ehitavad oma retoorika üles selle najal, et nad on Vene ohu eksperdid. Nad vajavaid neid viirastuslikke ohte, et kuidagi õigustada oma narratiivi, mida me kõik need aastad oleme kultiveerinud.“
Vastates Žirinovski kommentaarile selle kohta, et Euroopa armee saab olla üksnes Saksa sõjavägi, Toom lisas: „Meil on väga tugev arusaam, et me oleme definitsiooni järgi sunnitud elama kellegi mõjusfääris. Mõjusfääride valik on meil aga ahtake. Erinevatel põhjustel me väga kardame tagasi Vene mõjusfääri sattumist. Saksa oma on meile harjumuspärasem, kuid isegi siis pelgame Molotovi-Ribbentropi pakti kordust, sest minevikus on meie saatust üle meie peade juba otsustatud – äkki ajalugu kordub? Sellepärast me niimoodi veidi kummaliselt käitumegi. Euroopas on palju riike, kes tunnevad mõjusfääre vägagi hästi ning ei ihka sinna tagasi.“
