Võrdõiguslane: vaesus on üksikema nägu, mehed ei pea nägema endise kaasa rahakoti sisu
Täna hommikul ilmus Eesti Päevalehes lugu, mis toob välja laste emast lahku läinud isa mure, kus ta maksab kahele lapsele kokku 500 € elatisraha, kuid näeb tihti lastel kuude kaupa seljas samu vanu riideid, kuid endine kaasa ostab endale uusi luksuskotte ning käib ilusalongidele. Hommikul ilmunud lugu pakub välja, et ehk oleks vaja järelvalve mehhanisme, millega saaks vaadelda kuhu ja kui palju elatisrahasid kulutatakse.
Birki sõnul pole mingisugust järelvalve mehhanismi kindlasti vaja. "Lapsevanem, kelle kodus lapsed peamiselt kasvavad ning kes teostab peamiselt hooldust, on suure vastutuse ning koormaga - vanemlusega kaasnevad lisaks suurtele rõõmudele ka murekohad. Kahtlus, kas elatis reaalselt ka lapsele kulub, on marginaalse ning pigem pahatahtlikult meelestatud inimeste tõstatatud teema ning kindlasti on mitteotstarbeliselt kasutatav elatis marginaalne vähemus elatisejuhtude seas,".
"Meie ühiskond ei tohi pöörduda veel enam meestele õlalepatsutamise suunas – mida muud see elatisprobleemi tõstatamine tegelikkuses on? Lõviosa elatist maksvatest ning ka sellest kõrvalehiilivatest inimestest on mehed. Hämmastav on vaadata, kuidas leitakse rohkem empaatiat nende suunas, kes püüavad vastutusest kõrvale hiilida, kui nende suunas, kes topeltvastutust kannavad – mõlema vanema eest. Oodata, et lapsi peamiselt kasvatav vanem peaks lisaks hoolduskoormuse kandmisele hakkama tõestama tehtud kulutusi, tegelema raamatupidamisega ning dokumentide kogumise ja esitamisega, on naeruväärne," kommenteeris Birk.
Ta tõi näite, et niimoodi on totter tõestada kütusekulusid või näiteks hakata dokumenteerima seda, mitu grammi jahukotist kulus lastele ning mitu endale.
Probleemi ühe tahuna tõi ta välja ümbrikupalga. "Ka minu isiklik kogemus näitab, et reaalne palk võib olla väga erinev sellest, mis kontole päriselt laekub. Nimelt ümbrikupalk ei ole meil endiselt kuhugi kadunud kahjuks. Ning kahjuks on ka terve võrgustik inimesi, kes suisa soosivad elatisest kõrvalehiilimist ning aitavad võlglasel elatise maksmist vältida," jätkas Birk.
Küsimusele, kas senini kujutletud 280 € keskmise kuluna ühe lapse kohta kuus on tema hinnangul realistlik määr, millest elatise nõudmist üldse alustada, vastas ta jaatavalt.
"Eks keskmine koosneb erinevate summade jagatisest, mis tähendab, et pereti need numbrid kindlasti erinevad. Elatist maksma pidavad inimesed aga tihti ei arvesta sellega, et lapse kasvatamisega seonduvad “kuluartiklid” on väga erinevad – alates eluasemest, söögist, veest, elektrist ja kütusekuludest lõpetades laagrite ning trennide-huviringidega," lõpetas Birk.
Tema hinnangul on see osa lapsevanemaid vähemuses, kes leiavad, et nende elatisrahasid ei kasutata sihtotstarbeliselt. Ta siiski leidis, et kui tõepoolest on vajadus ning kahtlus, et vanemad pole võrdsed, siis tasub pöörduda kohtu poole.
