Võimalik Vene infooperatsioon Eesti vastu
Peale Saare tabamise teatas Interfax ka ühe Gruusia spiooni tabamisest ning Vene meedias kõlavad laused, kuidas Venemaa hoiab ära grusiinide terroriakte. Selles kontekstis pole sugugi kummaline, et propagandasõtta on tõmmatud ka Eesti, kes on Gruusiat igati toetanud.
Venemaa jõuorganite anonüümsete allikate nimetatud Allan Saare nimeline mees võib olla seotud ka teistsuguse Venemaa infooperatsiooniga, kus Saar ja Venemaa võimud on räägitu kokku leppinud. Kinnitades ametlikult Eesti luureorganitelt käskude saamist, saaks kodanik Saar tasuks näiteks rahasumma Venemaale osutatud teenete eest.
Välistatud pole ka variant, et kodanik Saar töötas mõne teise riigi luureaparaadi heaks või oli see üldse varjunimi.
Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees ja väliskomisjoni liige Marko Mihkelson ütles, et tal puudub täpsem informatsioon Allan Saare juhtumi kohta. “Kuid ma ei välistaks, et see juhtum on Venemaa läänevastase infosõja osa. Tavaliselt lepivad pooled kokku ja saadavad spiooni vaikselt riigist välja. Avalikkust informeeritakse spioonide avastamisel ikka väga harva,” märkis Mihkelson.
Päevalehe andmetel on Venemaa ja Eesti avalikult teavitamata spioone maalt välja saatnud viimase kümne aasta jooksul üsna mitu korda. Üldjuhul ei ole väljasaadetute nimesid avalikustatud.
Tähelepanelikuks teeb Interfaxi lause, kus kasutatakse sõnastust “Saarele tehti ettepanek riigist lahkuda”, mitte aga lauset “Saar saadeti riigist välja”. Viimane tähendaks seda, et mehel pole Venemaa pinnale enam mõnda aega asja. Nimelt pannakse spioonid vangi, riigist välja saadetakse aga diplomaadid. Välisministeerium eitab aga seost Saarega, mis tähendab, et diplomaadiga tegemist polnud.
Asjale oskaks täpset selgust anda Allan Saar ise, kuid ükski Allan Saar, kellega Päevaleht eile vestles, oma spiooniks olemist ei kinnitanud.
Kümme aastat tagasi, 22. oktoobril 1998 saadeti koju tagasi end Eesti sõjaväeluurajaks nimetanud Ville Sonn.
Mõni päev hiljem luges Sonn NTV ja RTR telekanalites ette päheõpitud teksti, kuidas Eesti sõjaväeluure ülem major Riho Ühtegi värbas ta Hendriku varjunime all, andis talle ülesandeid ja maksis iga kord 500 krooni. Tegemist oli Venemaa vastuluureohvitseride filmitud lõikudega, mille ilmselge soov oli kahjustada Eesti sõjaväeluure mainet.
Oktoobris 1998 Venemaalt Eestisse tagasi saadetud Ville Sonn lükkas toona antud usutluses kogu venelaste skeemi pea peale, öeldes, et oli tõesti Pihkvas ja uuris sealses tsiviillennujaamas edasilendamise võimalusi.
”Soe ilm oli, meeldiv külaidüll. Möödusin traadiga piiratud lehmaaiast ja nagu hiljem teada sain, sattusin sõjaväelennuväljale,” rääkis Sonn kümme aastat tagasi juhtunust.
Edasi võttis sõjaväepatrull ta kinni, kohale tulnud vastuluureohvitserid ähvardasid eest-lase spionaaÏisüüdistusega kohtu alla anda. Siis pakkusid tehingut: Sonn saab vabaks ja võib koju sõita, kui nõustub end avalikult Eesti spiooniks tunnistama. ”Mul on naine, 14-aastane tütar ja 16-aastane poeg. Olin sunnitud seda mängu kaasa tegema, mul polnud valikut,” pihtis Sonn toona.
Filmivõtted, kus Sonn esines Eesti sõjaväeluurajana, toimusid seitse korda. ”Iga episoodi pidin enne neli-viis korda ”kuivalt” ette mängima.”
