Delfi palus Belobrovtsevil kommenteerida 9. mail tähistamisest Narvas tehtud fotosid, kus lehvisid Vene lipud ja Georgi linidid.

Neid pilte sirvides küsisimegi:

Mida ikkagi teha, et Narva oleks rohkem Eesti linn?

Tore küsimus, aga peab nentima, et neljandiku sajandi jooksul mitu riigikogu koosseisu ja veel suurem valitsuste jada ei leidnud sellele vastust. Pole ka mina nendest targem. Minul on ainult üks väike eelis, ma saan paremini aru venelastest ning olen veendunud, et Narvast saab rohkem Eesti linn ainult kahel tingimusel.

Esiteks tuleb eestlaste ajudest eemaldada meie tublide poliitikute poolt juurutatud arusaam, et Eesti venelased ei ole võrdsed põliseestlastega. Jah, leidub mõni erand, aga kõik muu(lased) on tühi asi, mis meie päikse all. Kui seda meelemuutmist ei tule, ei saa Narvast rohkem Eesti linn, viidagu sinna kas või kõik ministeeriumid, Sisekaitseakadeemiaga koos.

Teine võimalus on oodata, kui kõik tööealised narvakad voolavad linnast ära ning vanad, andku jumal või Eesti meditsiin neile pikka iga, surevad ära. Kui vaadata teie fotoreportaaži, on näha, et noori on kordades vähem kui vanu. See tähendab, et nad on ära läinud ning päris kaugele, nii et ei saanud pühadeks tulla oma vanemate või sugulaste juurde.

Selge see, et Eestis on sõna- ja kogunemisvabadus, aga kas ja mida peaks üritama teha nii-öelda pehmete mõjutusvahenditega, et selline sümboolika, mida kasutas ka Putin oma Krimmi-annekteerimise tähistamisel, seal niivõrd populaarne ei oleks?

Inimene on karjaloom ning teadlased teavad rääkida, et inimeste karja instinkt ei erine loomade omast. Ja veel üks mõte – loodus ei salli tühjust.

Eestlased moodustasid oma karja, kus venelastele kohta ei olnud. Olles tühjusega silmitsi, hakkasid nad lootma karjale, mis on piiri taga. Seda enam, et moodsad tehnoloogiad lubavad seda ilma eriti suure vaevata.

Seega tühjus, mis oli moodustatud meie poliitikute poolt ja osalt ka eesti ajakirjanduse kaasaaitamisega täitis meie idanaaber. Siit ka lindid ja lipud.

Arusaadav, et Ukraina sündmuste valguses need sümbolid näeme teisiti kui enne pronksiööd.

Keda huvitab selle sümboolika tekke ja arendamine Eestis, võivad läbi lugeda süvaanalüüsi, mida pakub Aleksander Astrov oma raamatus "Самочинное сообщество" (Isehakanud seltskond). Imestan, miks ta ei ole tõlgitud eesti keelde.

Omalt poolt tahan lisada, et ei tasu üle reageerida – sümboleid võib ju keelata ja nad saavad märtri oreooli, nende eest võib karistada, nagu tegi seda Eesti politsei pärast pronksiööd, mil nad leiutasid dokumendi, kus olid loetletud põhjused, mille eest oli võimalik karistada autojuhti, kelle autol oli Georgi lint.

Kuidas kommenteerite näiteks Jevgeni Ossinovski pikaajaliste kampaaniat Ida-Virumaal või Taavi Rõivase hiljutist külastus?

Ossinovski on jah, osalt poliitilise tahe ülekandmine Ida-Virusse, kuid selle lootustandvad tulemused on tingitud hoopis narvakate väsimusest keskpartei omataolise linnajuhtimise stiilist.

Mis puutub Rõivase külastust, siis isegi kui sellel oli minimaalne kasu, siis ta edukalt nullis selle ütlemisega, et riigil pole mõni tuhat eurot, et tõlkida kõige tähtsamad seadused vene keelde.

Olles omal ajal seotud meie riigi normatiivaktide tõlkimisega, tean, et isegi paljud eestlased ei osanud selgitada kehvale tõlkijale mitmeid seiku nende raskesti mõistetavatest tekstidest.

Venelased teavad kaht asja. Esiteks riigil leidub raha, et tõlkida kõik meie seadused inglise keelde. Ja teiseks oli Rein Lang, kes lõpetas seaduste tõlkimise vene keelde. Kui palju sellest võitis valituse juhtiv Reformipartei, ma ei tea, kuid tean, et venelastest ettevõtjate tänu ta ei pälvinud.

Kuivõrd minnakse Ida-Virumaal sellise rongkäiguga kaasa austusest Vene praeguse poliitika vastu ja kuivõrd lihtsalt sellepärast, et see on nii kombeks?

Kombelisus hoiab inimesi kokku. Edasi tulevad karjainstinkt ja sellega seonduv.

Kuid on veel üks selle sündmuse tahk, mida eestlased ei näe, või ei taha näha. Paljudel inimestel langesid sõjas või kannatasid isad-emad, vanaisad-vanaemad jne. Ning lillede ja lintide kandjatel ei ole teist võimalust näidata kas või iseendale, et nad mäletavad ja mälestavad oma langenud sugulasi.

See, et just Venemaa on teinud ennast selle mälu patrooniks, on teine lugu. Muide ka sellest leidub üht-teist Astrovi raamatus.