Viru vangla ootab pulmapäeva
Et täna pruudilik Viru vangla eluvintsutustele vastu peaks, korraldas Kõre paraja mürgli. Musklis mehed lõhkusid-laamendasid lukustatud kambriukse taga, kuis suutsid. Murdsid mööbli küljest tükke. Püüdsid lõhutu abiga lammutada kambri toiduluuki, lüüa kõveraks ust, purustada akent. Kolinad kaikusid koridorides vastu.
Teine seltskond, käterammule abiks metallsõrad ja labidavarred, lasti lahti vanglat ümbritseva traatvõre kallale. Painutatavad võred värisesid ja krigisesid, higi lendas, metalli vahel painduv sõrg kiunus põrsana.
Vanglate eriüksuse mehed tegid testi, imiteerisid seda, mis võib ka tegelikkuses juhtuda. Kõre koos kolleegidega võttis stopperiga aega, täitis protokolli. Tänu mürgli ja lõhkumise abil õpitule sai Viru vangla veel kindlam ja parem, sest see, mis purunes, asendati paremaga. Nii loodab Andrus Kõre, kes vastutab täna Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsis uute vanglate ehitamise eest.
Üks koma kaks miljardit krooni maksnud värvikirev iludus piilub üle Jõhvi linna äärse võseriku, laubal, puude kohal säramas tulikiri “Viru vangla”. Ta on Baltimaade uusim, väidetavasti turvalisim ja põgenemiskindlaim. Loodetavasti ka Baltikumi parim paik trellide taha sattunuile uue võimaluse andmiseks. Kirgastes koridorides käib lappidega meeste ja harjadega naiste võitlus selle nimel, kes püüab kinni viimase tolmukübeme.
Kõik on esimene
Tänase pruudi ilmaletulek polnud kerge. Paari aasta eest, kui kopad, teravad hambad irevil, haukasid maapinda ja kraanad, nokad tuult lõikamas, ladusid paneele, purskus korraga maapinnast fontään. Siis teine, kolmas. Korraga nägid vanglaehituse uudistajad pilti Veneetsia rajamisest. Või Peterburi rajamisest sohu.
Lirtsus-pladises kõik, mis lirtsuda sai. Sest Virumaa pind, kus põlevkivi välja ammutatud ja mille all põhjaveed vabalt vulisemas, hakkas iseloomu näitama. Ehitusplatsi tähtsaimaks heliks sai pumpade ööpäevaringne urin. Küünikud ennustasid suurejoonelisele projektile nii hukku kui uppumist sõna tõsises mõttes. Ehitusplatsile lisandus kilomeetrite kaupa kuivenduskraave ja drenaaži.
Täna enam ei lirtsu. Täna pakitakse lahti arvuteid nii personalile kui kinnipeetavate õppeklasside jaoks. Täna tudeerivad valvurid seadust, treenivad võtteid. Täna nuusutavad just saabunud koerad õhku. Õhk on ootusest paks ja nimekiri veel tegemata töödest teravate traataedade taga lüheneb iga päevaga.
Muuseas, isegi pulmapillimehed on valmis. Võrestatud jalutusruumide kohal kõrguvad “mögafonid”. Need on vaja tööle panna siis, kui kord päevas tunnisele jalutuskäigule lastavad kinnipeetavad hakkavad üksteisele üle müüride teateid hõikuma. Nii aga teha ei tohi. Siis keeratakse heli põhja ja … üle traatide, võrede ja trellide hakkavad lendama Mozarti, Bachi, Vivaldi viisid, otsekui hääled teisest ilmast.
Klassikalembuse põhjuseks on, et autorikaitse ei luba vanglas avalikult esitada nüüdseid teoseid, sest nende eest tuleb maksta. Nii lähebki käiku Klassikaraadio koos ammukadunud klassikute teostega. Justkui lootuses, et ilus muusika teeb ka inimesed ilusamaks.
Ja siis, ühel aprillikuu hommikul veereb vangimaja ette auto, lastiks kurja teinud mehed. On ka võimalik, et kuulikindlate klaaside tagant tulijat seiravate pilkude all astub peauksest sisse hoopis üksainus mees, päevinäinud spordikott ja üks paber pihus. Annab paberi valvelaua naisele, ütleb, kerge kohmetus hääles: “Ma tulin nüüd oma aega ära istuma, saatekiri on siin…”
Nii või teisiti: need, kellele maja mõeldud, jõuavad pärale. Direktor Edvard Remseli süda lööb korra isemoodi ning siis see algab. Kõik, mis sünnib, on korraga esimene.
Sumiseb skriinimismasin, näitab kätte iga viimase kui keelatud asja saabuja taskus või kehal. Joonistab arvutiekraanile kolmedimensioonilise inimkeha koos kõige peidetuga. Kolinal langeb lahti eeluuritavate kambri metallvoodi. Lauale kraabitakse esimene autogramm, sein talub esimest jalahoopi, metalne klosetipott saab esimese mõlgi. Närvilised näpud kangutavad seinast lahti esimese krohvitüki. Aknalaua alla surutakse esimene nätsutükk ja suitsukoni. Kartseri põrandale heidetakse esimene madrats.
Personal saab selga esimese vandesõna, üle aia lendab esimene pakk mobiiltelefoniga, narkokoer leiab esimese taskupõhja poetatud pulbrinutsaku. Kinnipeetava abikaasa toodud kirjal on margi tagaküljel esimene konfiskeeritav kogus LSD-d. Tätoveeritud käsi lükkab plaadimasinasse vangla esimese Võssotski platnoilauludega CD.
Naeratuste kulumine
Aga kohtumisruumi helikindlate klaaside taga vaadatakse teineteisele silma, pühitakse pisar, sosistatakse telefonitorusse: “Varsti.” Vangla kirikus loetakse esimest korda meie isa palvet ja uut algust ihkav mees astub ristimisbasseini. Õppeklassides räägitakse aiataguse elu võlust ja valust. Tootmishoonetes alustavad esimest korda sumisemist õmblusmasinad. Uhke spordisaali põrandal matsub esimest korda pall.
Vabakäiguvangiks hüütav avavangla esimene asukas leiab oma elu esimese töökoha. Läheb hommikul omapead sinna kohale, andes siira lubaduse õhtuks tagasi olla. Vanglasviidis ehk kahetoalises kohtumistekambris vahetatakse esimene kirglik suudlus ja pannakse mikroahju soojenema pirukas. “Varsti,” jookseb läbi sadade peade.
Vanglaelu hakkab veerema tavarada ning täna veel lõbusalt ja ootusärevalt naeratavad valvurid muutuvad tõsiasjalikeks tegelasteks, kelle liikumist saadab pika keti otsa riputatud võtmekimbu kolin. Habemenugadena vahedad, täna päikest püüdvad ja peegeldavad okastraataiad tuhmuvad. Kõik käib selle nimel, et meil, siinpool müüre oleks turvalisem elada.
1000 kinnipeetavat, 340 uut töökohta
Viru vangla ehitus algas 2005. aastal. 38 000-ruutmeetrise vanglakompleksi hind on 1,2 miljardit krooni. 16-hektarilist territooriumi valvatakse elektrooniliselt. Vangla on esimene Eestis, kus kõik hooned on turvalisuse suurendamiseks ühendatud kinniste tunnelitega.
Vanglas on 1000 kohta kinnipeetavatele (1–2 kinnipeetavat kambris), lisaks 75-kohaline avavangla, 150-kohaline arestimaja.
Erialase hariduseta välisvalve valvur, kes ei puutu kinnipeetavatega kokku: 9913 kr, erialase hariduse korral 12 200 kr. Sisevalve valvur: kuni 15 250 kr. Sisevalvur tugevdatud järelevalvega osakonnas: kuni 17 156 kr. Välisvalve vanemvalvur: kuni 13 800 kr. Sisevalve vanemvalvur: kuni 17 250 kr. Sisevalve vanemvalvur tugevdatud järelevalvega osakonnas: kuni 19 406. Korrapidaja: kuni 22 500 kr. Inspektor, kinnipeetute kontaktisik: kuni 19 125 kr.
Täidetud on 213 ametikohta (ehk 61%), neist vanglaametnike omi 160 (ehk 64%). Praegu on tööle asumas või vormistatakse veel sadakond inimest. 46 töötajat on varasemate vanglakogemustega, 10 on politseitaustaga. Mujalt on tööle tulnud 32, Tallinnast 6, Pärnust 11, Tartust 11, Lääne-Virumaalt 3 isikut.
