Viljarotid peavad end süüst priiks
“Ei tulnud kunagi selle peale, et vilja võiks normist vähem olla. Nõukogu tegeles põhiliselt viljakvaliteedi uuringute ja oksjonite korraldamisega — millal ja millise hinnaga vilja müüa või osta,” ütles Tammsaar Eesti Päevalehele.
Aastail 1999-2002 nõukogu esimehe kohal olnud mõõdukas Tõnu Kõiv ei tunne end süüdlasena. “Olin paljude ettevõtete nõukogudes ja Eesti Viljasalve omas oli kõige formaalsem töö, sest seal käisid kõik riigiviljaga tehtavad toimingud ministri käskkirja alusel ning materjalid valmistas ette juhatus,” ütles Kõiv.
Ta tähendas, et ei süvenenud asjadesse, mis nõukogu esimehe pädevusse ei kuulunud. “Kus vilja hoida, kus vili on kasvatatud ning millise hinnaga oksjonil müüa, oli juhatuse, mitte nõukogu pädevus. Saime küll viljahoidjate väljavalimise konkursside protokollid, mille ka üle sirvisime, kuid sisuliselt oli kogu see tegevus viljasalve juhatuse vastutusel,” selgitas Kõiv.
Ametist lahkuv põllumajandusminister Tiit Tammsaar ütles esmaspäeval, et kogu süü on Eesti Viljasalve ja eelkõige ametist vabastatud juhatuse esimehe Ago Sootsi kanda.
Riigikontroll juhtis juba kolm aastat tagasi tähelepanu sellele, et sisekontrolli Eesti Viljasalves eriti pole.
Teisipäeval oleks pidanud toimuma riigivilja järjekordne oksjon ning Rakvere salvest oleks suur kogus müüki läinud. Riigivilja olemasolu ja kvaliteeti käivad Eesti Viljasalve inspektorid kontrollimas kord aastas, lisaks aeg-ajalt erandkorras, kui on tekkinud kahtlusi.
“Suurema komisjoniga kontrollisime näiteks siis, kui viljasalvede omanikud vahetusid,” ütles Eesti Viljasalve kommertsosakonna juhataja Kaupo Kontkar. Ta lisas, et siiani on viljatagavara kontrollimisel lähtutud ka usaldusest.
“Iga kord kinnitavad hoidla omanikud kontrollakti oma allkirjaga kinnitamaks, et riigivili on alles,” lausus Kontkar. “Soomes hoitakse viljareservi samamoodi kui Eestis. Hoidlate omanikud esitavad iga kuu aruanded, kuid sealne ärikultuur on ilmselt teistsugune ja meie peame rohkem kontrollima.”
