Viljandi muuseumi juht võitleb viisnurgaga
Kirjas seisab, et on ebaeetiline, kui korrastatavatel ja rajatavatel tähistel lubatakse kasutada Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu sümboleid viisnurka ning sirpi ja vasarat.
“See on nagu sirp ja vasar kultuurimaja lava kohal,” selgitas Pihlak. “Kellele need pole valu tekitanud, tähendavad sirp ja vasar tööriistu, aga neile, kes on Eesti riigi nimel elanuna vangilaagrisse saadetud, on see ideoloogia sümbol.”
Muuseumi direktori sõnul ei näita viisnurk obeliski tipus mitte tolerantsust ega leppimist, vaid oma põhimõtetest taganemist.
Linnapea Peep Aru rääkis, et kuna Järveotsa obeliski puhul on tegemist muinsuskaitsealuse objektiga, siis pöördus linnavalitsus viisnurga küsimuses muinsuskaitseinspektsiooni poole.
“Mälestussamba tipus asuv viisnurk peaks jääma originaalkujul paigale kui ajaloolise monumendi detail, mille kunstnik on kavandanud. See viisnurk ei ole punane ja on sobilik obeliski lõpetav element,” tsiteeris linnapea muinsuskaitseinspektsioonilt tulnud vastust, põhjendades viisnurga säilitamist.
Jaak Pihlak on täiesti nõus, et inimeste viimne puhkepaik on püha. “Olgu inimene sõdinud mis tahes meelelaadiga väes, aga kui ta on surnud, siis tema üle enam kohut ei mõisteta,” rääkis ta. “Kohut mõistetakse ideoloogiate üle.”
Pihlak meenutas, kuidas alles hiljuti avastati, et endisel Ida-Saksamaal kasvab haakristikujuline nulusalu. Asja arutanud parlament otsustas, et puud peab maha raiuma.
“Saksamaal on natslik sümboolika keelatud,” lausus Pihlak. “Samavõrd on eestlastele vastuvõetamatud sirp ja vasar või viisnurk kui meid rõhunud ideoloogia sümbolid.”
Muuseumi direktori sõnul võib ju väita, et haakrist märgib päikest ja viisnurk tähte, aga Järveotsa obeliskil on see viisnurk konkreetses kontekstis ja ideoloogiaga seotud. “Me peame arvestama, et kellelegi tõid need ideoloogiad kannatusi, ja seetõttu ei saa ma selle traditsiooni jätkamist heaks kiita,” ütles ta.
Pihlak nimetab väidet, et Järveotsale on maetud umbes 16.000 hukatut, täielikuks valeks.
“Pärast sõda Nõukogude okupatsiooni alguses üritas tollane NKVD kindlaks teha, kui palju on siin inimesi maha lastud, ja dokumentaalselt suudeti tõestada vaid 400 inimese hukkamine,” rääkis ta. “Tegelikult pole ka nende kohta tõest materjali, sest see arv saadi tollase vanglaülema käest sisuliselt väljapressimise teel.”
Järveotsal tekkinud olukorda nimetati tollase parteijuhi ja täitevkomitee esimehe Elfriide Piibu järgi Piibu liiniks. “Kui sakslased peale tungisid, siis kaevati sinna kraavid, et neid peatada,” jutustas Pihlak.
“Alguses toimusid seal mõned nn. kommunistide mahalaskmised, aga kõik need arvud kokku ei saa poolt tuhandet ületada,” arvestas ta. “Kas te kujutate ette, kui kõrge see mägi peaks olema, kuhu alla on need tuhanded inimesed maetud?”
Muuseumi direktori teada on Järveotsa obeliski alla inimesi maetud tõenäoliselt aastatel 1941-1943. “Enamikus olid need vene sõjavangid, mehed, kes surid siin vangilaagris haiguste tõttu,” ütles ta ja lisas, et Viljandi vangilaager ei olnud massihävituspaik, vaid koht, kus hoiti sõjavange.
Pihlaku ütlemist mööda asus Viljandis päris mitu vangilaagrit. 1964. aastal uuris riiklik julgeolekukomitee Saksa Liitvabariigi tellimusel maha lastud inimeste arvu ja siis suudeti tuvastada, et Viljandimaal sai hinnanguliselt surma 10.000 sõjavangi, kes on linnas ja maakonnas eri kivide alla maetud.
“Aga et neid numbreid oli hea võimalikult suurena näidata, siis pandi kirja, et ühte kohta on maetud 12.000 ja teise kohta 11.000 meest. Seega tuleks Viljandi kohta juba mitukümmend tuhat hukatut,” rääkis Pihlak.
Küsimusele, miks taheti hukatute arvu suuremana näidata ja ajaloolist tõde moondada, vastas sõjaajaloolase haridusega Jaak Pihlak, et suurte arvudega püütakse avalikkusele muljet avaldada, et kedagi kollektiivselt süüdi mõista. “Tahetakse näidata, et siin elasid fašistid, kes massiliselt inimesi hävitasid. Antud juhul on see eesti rahvas,” lisas ta.
