Pärnakas Raivo Peters rääkis, et kui ta eemalt asfaldil lamavat koera nägi, togisid möödakäijad teda jalaga teelt eemale.

“Tõstsin koera kõnniteelt puua alla varju, et keegi talle enam liiga teha ei saaks,” sõnas mees Pärnu Postimehele. “Algul oli koer vaid pikali ja värises väga tugevalt, poolteist tundi hiljem hakkas ta vaevaliselt end püsti upitama.”

Et koeral polnud kaelarihma ja omanikku oli võimatu kindlaks teha, hakkas Peters mööda Jannseni tänavat sõitvaid autosid peatama, et loom arstide hoole alla toimetada. Mõni auto küll peatus, kuid koera peale võtma ei nõustunud keegi.

“Isegi politseiauto pidasin kinni, aga nemad ütlesid, et koera ära ei vii,” rääkis mees. “Poolteist tundi peatasin niimoodi autosid.”

Peters helistas Kenno loomakliinikusse, kus nõustuti loom vastu võtma, kui keegi ta kohale toob. Mees helistas abi otsimiseks Pärnu Postimehe toimetusse. Kohalesõitnud toimetuse auto koera lõpuks kliinikusse toimetaski.

Foksterjeri üle vaadanud loomaarst Marti Lasn ütles, et kui koer saigi autolt löögi, siis esmasel läbivaatusel avariist tingitud vigastusi silma ei hakanud. Küll näitasid värsked kihvajäljed pisikese koera seljal, et ta oli hiljuti suurema liigikaaslase käest pureda saanud.

Et koer on tõupuhas, hästi toidetud ja pügatud, on tal ilmselt hoolitsev peremees, seetõttu jäeti koer kliinikusse puuri peremeest ootama.

Kui tänavalt leitud loomal olnuks kaelarihm, tätoveering või mikrokiip naha all, oleks peremees leitud ilmselt poole tunniga, tõdes Lasn.

Loomakaitseseadus seab hulkuvate või peremehe juurest plehku pannud loomadega tegelemise töö organiseerimise kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Paraku pole Pärnu linnavalitsus loomade ajutist varjupaika veel valmis ehitada suutnud ja leitud loomade saatus sõltub jätkuvalt pärnakate südametunnistusest.