VIDEOD: Lapsi ei tohi jätta veekogu ääres hetkekski järelevalveta!

Et suviste veemõnude nautimine ei asenduks kurva sündmusega, tuletab päästeamet veelkord meelde mõned põhitõed lastega veekogude läheduses viibides.

• Kus on vesi, seal on ka lapsed – seega tuleb erilise hoolega silma peal hoida lastel. Vastutus lapse elu ja tervise eest lasub lapsevanemal. Lapsi ei tohi veekogu ääres hetkekski jätta järelevalveta. Kui laps on vees, olgu ka lapsevanem vees! Eriti ohtlik on lastel üksi vees olla suure lainetusega.

• Väike laps võib olla veel suhteliselt püsimatu ja hajameelne, tema uudishimu võib viia ta ootamatule avastusretkele nii, et lapsevanem seda ei märkagi. Kui ühel hetkel on laps mänguasjadega õue peal mängimas, siis juba järgmisel võib ta olla aias oleva tiigi või basseini ääres, kuna leidis sealt näiteks lepatriinu või sinna lendas liblikas. Sealt edasi püüavad paljud neist tiiki või basseini uurima minna. Olles aga vette kukkunud, ei tee lapsed üldjuhul häält ja veepinnal on väikest last ka raske märgata. Nii peabki lapsevanem hoolitsema, et väikesed lapsed omapäi veekogudele ohtlikult ligidale ei pääse.

• Kriitiliselt tuleb suhtuda täispuhutavatesse abivahenditesse – need võivad olla ohtlikud. Täispuhutavad ujumise abivahendid võivad vee peal petliku turvatunde tekitada või lapse tagurpidi keerata ja vee alla lõksu jätta. Väike laps võib ujumisrõngast välja libiseda, see võib ootamatult tühjaks minna. Täispuhutavad madratsid ja paadid võivad lapse rannast eemale kanda.

• Kindlasti tuleb lapsega kodus rääkida veega seotud ohtudest ja selgitada, miks ei tohi üksi veekogu äärde minna, miks on ujumisoskus vajalik, mis juhtub, kui vesi on nii sügav, et jalad põhja ei ulata ning kuidas ennast ohtu panemata veekogu ääres mängida.

• Kindlasti peab lapsevanem teadma oma lapse ujumisoskust. Kui ujumisoskus ei ole väga hea, on ohutum olla madalas vees. Ujuda on soovitav piki kallast või kalda poole sellisel sügavusel, et jalad põhja ulatuvad. Meeles tuleb pidada, et veest inimese päästmine nõuab spetsiaalseid oskusi, milleks väikestel lastel ei ole ega saagi olla piisavalt teadmisi.

• Vees ei tohi minna ülemeelikuks ja hulljulgeks, korraldada võistlusi ja mänge või nalja pärast teeselda abivajajat. Vette hüppamisel tuleb teada, milline on veekogu põhi ning arvestada võimalike veealuste objektidega – kivide ja vesikasvudega, aga ka sinna visatud erinevate esemetega.

• Ujuda on ohutum selleks ette nähtud kohas, näiteks valvega rannas või märgistatud ujumiskohtades. Ohutuks ujumas käiguks tuleb arvestada konkreetse veekogu omadustega – sügavuse ja vee läbipaistvusega, kallaste omapäraga, põhjasetete ning veetaimedega, suurte veekogude puhul lisaohuks oleva lainetusega. Jõgedes suplemisel peab meeles pidama, et tavaliselt on seal veetemperatuur madalam kui järvedes. Samuti tuleb arvestada voolu tugevuse ja võimalike kärestike ning paisudega. Ujuda on riskantne kiirevoolulistes jõgedes ja tundmatutes veekohtades, sest seal võib olla hoovusi või allikakohti.

• Ujuma ei soovitata minna, kui ollakse väsinud, ülekuumenenud, halva enesetunde või liiga täis kõhuga. Äärmiselt eluohtlik on ujuma minna joobeseisundis, sest joobest on tingitud oma võimete ülehindamine ja füüsilise võimekuse vähenemine. Ka kaldal olevad lapsevanemad peaksid olema kained.

• Kuumal päeval vees olevad lapsed ei taju sageli külma või väsimust. Lapsevanema kohus on jälgida, et lapsed liiga kaua vees ei viibiks – kaldal leidub samuti mitmesugust huvitavat tegevust.

• Lapsi ei tohi lubada ilma täiskasvanu järelevalveta paadiga, parvega või muu veesõidukiga sõitma. Paadi või mõne muu veesõidukiga veekogule minnes tuleb veenduda, et päästevarustus on pardal töökorras ning päästevestid paadisolijatel seljas. Paadis on keelatud seista püsti, tõugelda või proovida kedagi vette lükata. Veesõiduki kiigutamine lõppeb kergesti ümberminekuga.