2007. aasta paraadil arvati osalejateks kõigest mõnisada inimest. Täna kogunes aga seksuaalvähemuste eest võitlema umbkaudu 1800 aktivisti – osalejaid oli nii Baltimaadest, Taanist, Norrast, Tšetšeeniast kui ka USA-st. Ühtlasi oli ka üldpilt kõvasti kirjum kui varem, kuna pea igal rongkäigulisel oli kätte haaratud vikerkaarevärvides lipp ning marssijate seas leidus igasuguseid vahvate hüüdlausetega särke ja silmatorkavaid kostüüme. Väga lääne-euroopalik.

Seega võib järeldada, et seksuaalvähemuste vastu suunatud vihast on kujunenud kümne aasta jooksul langev trend. Rongkäigulised olid terve ürituse vältel ülevas meeleolus, mida ei suutnud rikkuda ei üksikud vaenuõhutajad ega vilesid täiesti jõust puhuvad vastuprotestijad.

Baltic pride’i korraldusmeeskond sõnab, et paraad läks väga hästi, hoolimata mõnest ebameeldivast vaheintsidendist. Märgiti, et esialgu ei osatud oodata üritusest osa võtma sedavõrd suurehulgalist positiivselt meelestatud rahvamassi.

Kuna eestlaste seas on laialt levinud mõtteviis „mis need LGBT inimesed end demonstreerivad, hoidku omaette“, selgitab üks korraldajatest, et paraadi iga-aastane toimumine on vajalik, juhtimaks avalikkuse tähelepanu seksuaalvähemuste kogukonna murekohtadele. Üheks suureks probleemiks peetakse kooseluseaduse vastu võtmata rakendusakte. Paraad on seega vahend, millega oma muredele avalikku tähelepanu tõmmata.

Millega Eesti LGBT ühingus tegeletakse peale paraadi korraldamise? Korraldaja teatab, et iga kolme aasta järel toimuv pride paraad on pelgalt üks paljudest projektidest, millega ühingu töötajad hakkama saavad. Väga palju nõuab vaeva ka seksuaalvähemuste seas haridus- ja koolitustöö, uurimistööde juhendamine ja tugiteenuse pakkumine. Regulaarselt korraldatakse ka kogukonna kohtumisi.

Jaga
Kommentaarid