Vrakini viisid kohalike kalameeste vihjed, kes teadsid selle vraki olemasolust juba ammu, kuna võrgud jäid seal traalimise käigus pidevalt kinni. Kalurid oskasid seda paika juba vältida, vrakikütid läksid aga just sinna oma saaki otsima. Sonaripildid tõidki uurijate jaoks nähtavale allveelaeva, mille olemasolust nad varem midagi ei teadnud, kirjutab Saarte Hääl.

Muinsuskaitseameti nõunik ja projekti "Shipwher" käigus korraldatud ekspeditsiooni juht Maili Roio ütles, et spekulatsioonidega nad välja tulla ei taha, kuna ei ole veel kindel, millega täpselt tegu on. Ometi on arvamusi laeva päritolu kohta liikvel mitmeid.

Allveearheoloog Vello Mäss on aga kindel, et tegu on 1958. aastal Nõukogude armee õppe-eesmärgil põhja lastud Štšuka-klassi allveelaevaga (vene keeles Щука - havi). Uputamise ajaks oli see mereväe arvelt juba maha kantud ja laeva kasutasid näiteks tuukrid õppesukeldumiste korraldamiseks. Oma viimsesse puhkepaika laev Mässi sõnul enam ise ei sõitnudki.

Teaduri sõnul oli leiu ilmsiks tulles üllatus suur, kuna varasemad andmed selles piirkonnas uppunud allveelaevast puudusid. Asja uurides selgus aga, et midagi sensatsioonilist Ruhnu vetes siiski ei leba. Mäss ütles, et andmed laeva saatuse kohta olid olemas isegi internetis, tuli vaid osata neid otsida.

Ise avastuse tegemise juures olnud Maili Roio ei osanud avastuse erakordsust täpselt hinnata, öeldes, et ekspeditsiooni põhieesmärk oli küll leida vanu purjelaevu, kuid muidugi oli ka allveelaeva vrakk huvitav leid. "Iga selline lugu on peatükk Eesti merenduse ajaloost," kinnitas Vello Mäss.

Vrakini jõudmiseks korraldati kaks sukeldumist, mida raskendas äärmiselt halb nähtavus. Teisel sukeldumisel osalenud Ivo Viheri sõnul oli nähtavus umbes 14 sentimeetrit kuni meeter. "Võisid panna pea vastu vrakki ja lambiga valgust näidata, et midagi näeks," ütles Viher. Edasiste uuringute korraldamise aega pole veel teada.

Leitud allveelaeva vrakk asub ligi 2,5 miili Ruhnust ida pool, suunaga otse Ruhnu tuletorni poole. Laeva pikkuseks arvestatakse umbes 55-60 meetrit, kõrguseks kuus ja laiuseks kolm kuni neli meetrit.

Allveelaev leiti merepõhjast projekti "Shipwher" käigus. Projekti eesmärk on veealuse kultuuripärandi digitaliseerimine ja internetipõhise andmebaasi loomine, mis oleks ühenduses projektipartnerite juba olemasolevate andmebaasidega ning annaks hea ülevaate Läänemeres leiduvatest laevavrakkidest.

Tegemist on Eesti-Rootsi koostööprojektiga, millel on neli projektipartnerit: juhtpartnerina Eesti muinsuskaitseamet, Eesti rahvusarhiiv, Rootsi rahvuslik meremuuseum ja Eesti meremuuseum.