Krauti sõnul arvati objekti uurimise kõige varasemas staadiumis, et tegu võib olla mündrikupaadiga, mida kasutati kaupade vedamiseks suurtelt laevadelt maismaale. Detailideni jõudes aga mõisteti, et konkreetse vraki puhul on tegemist ilmselt 19. sajandi sakste lõbusõidupaadiga, millega mööda Tallinna rannajoont lühikesemaid sõite tehti.

Mis sellele vihjab? Arheoloog toob välja märksõnad „saeplaat“ ja „vaskneedid“, mis viitavad 19. sajandi kolmanda veerandi tehasetoodangule. Kui esialgu peeti vrakki lihtsaks kauba vedamise aluseks, siis odavate raudneetide asemel kasutatud kallid ja kvaliteetsed vasest alternatiivid lükkasid selle hüpoteesi ümber.

Arvamusele, mille põhjal on vraki puhul tegemist lõbusõidupaadiga, pani põhja alla üldine teadmine, mille kohaselt oli 19. sajandil Pirita populaarne paadisõiduklubide kogunemisala, kus olid levinud sarnast tüüpi lõbureisilootsikud. „Seda tunnistavad ka andmed paadi suuruse ja kuju kohta,“ mainib Kraut. „Kiilu, kõige tähtsamat, me kahjuks ei saanud, kuid parda laius ja kõrgus viitab sellele, et tegu võis olla rannasõidulaevaga.“

Vrakki ootab tulevikus ees kas muuseumis eksponeerimine või säilimise huvides selle merepõhja sängitamine. Täpsemalt selgub kõik siis, kui on käes kindlad uurimistulemused. Kraut sõnab, et eksponaadi jaoks on laevast säilinud veerand võib-olla liiga väike osa, kuid avaldas ka arvamust, et miks mitte eksponeerida tulevikus praegu uurimise all olevat laevajäänust samamoodi kui Lennusadamas asuvat Maasilinna vrakki, millele on kaartega kunagised mõõdud antud.