Kuigi buss on teoorias isesõitev, näitab praktika, et tehisintellekt pole 50 000 eurose prototüübi näol enda ülimuslikkust inimese suhtes veel näidanud. Konduktor, kelle olemasolu muudab bussi tehnikamuuseumisse kuuluva pentsiku eksponaadi laadseks asjanduseks, annab oma jutuga alust arvata, et läheb veel üks hea pool kümnendit, enne kui ükski masin turvaliselt mööda linna sõitjaid vedada saab.

Nagu praktika näitab, pole Easymile’i buss võimeline mõistma liiklusmärke ega ära tundma tee ületamise võimalust ootavat inimest. Liikluseeskirja paragrahvi §46 rikkudes tuhiseb mootorsõiduk rahumeeli mööda inimestest, kellele sõiduk seaduse kohaselt tegelikult teed peaks andma. Elu käib hoopis sedasi, et inimesed ootavad kannatlikult bussi möödumise ära ning soostuvad alles siis ülekäigurajale astuma ning oma toimetusi jätkama.

Üheks kriipivaks küsimärgiks on sõiduki viibivate sõitjate turvalisus. Mis siis saab, kui sõiduk peatub järsult teele ilmunud takistuse tõttu? Kinnitamata istuvad reisijad lendaksid ka praeguse madala kiiruse rakendamisel uperkuuti. Suur osa turvalisuse hoidmisel ongi konduktorihärral, kes hoiab madalat sõidukiirust ning kõlistab hoiatavalt ülekäigurajale lähenedes nupule vajutades kella. Jalakäijaid üle tee laskma ta aga siiski ei soostu.

Praegu liinil olevad bussikapslikesed on aga giidi kombel muuseumieksponaati (loe: bussi) tutvustava konduktori sõnul alles prototüübid. Tuleviku kohta ei oska ta aga kahjuks ammendavaid vastuseid anda – ei ole teada, kuidas kavatsetakse liikumiskiiruse suurenemisel tagada lahtiselt sõidukis viibivate reisijate turvalisus ega ka seda, mis kombel oleks võimalik programmeerida buss eristama "ohtlikku" jalakäijat süütust lendlevast lehest.