VIDEO | Haabersti remmelga surma-aastapäev: ma siis oma trummiga jaurasin siin ja tuli välja, et see segas riiklikku järelvalvet!

 (85)
Üks aktivistidest leidis puu otsas istudes koguni armastuse

Möödunud suve kirkaim 15-minutilise kuulsuse nautija hõberemmelgas on tänaseks sootuks unustatud – nagu säraküünaldel kombeks, sumbus ka selle juhtumi leek kärmelt. Remmelga sädeme lämmatanud argisem infovoog mattis endaga ka terve rühma puukaitsjaid, kes selle kibedat saatust oma jõuga ümber lootsid suunata. Mis on neist saanud tänaseks, mil piltlikult öeldes „tähistame“ puu esimest surma-aastapäeva?


Morbiidse daatumi puhul kogusime kokku kolm puukaitsjat, kes kirjeldasid meile hõberemmelga eest seismise põhjuseid ning seda, kuidas nende jaoks juhtunu edasi on arenenud. Kas mullune aktivism läks täie ette või oli tagantjärele hinnates tegu ikkagi ajaraiskamisega?

Hõberemmelgas kui kohalike elanike heaolu sümbol

Õismäe põlisasuka Märdi jaoks oli remmelgas sümboliks tervislikule ja kvaliteetsele elukeskkonnale, mida Haabersti ristmiku planeeringuga tema silmis hävitama kiputi. Kui 2015. aastal mõõdeti Haabersti ristmikuga piirneval alal müratasemeks 60-65 detsibelli, siis 2018. aasta alguses mõõtis Terviseamet müratasemeks juba üle 85 detsibelli.

"Konkreetseks detsibellide arvuga minna ei saa, kuna see oleneb kasvõi sellisest pisiasjast nagu tuule suund," arvab keskkonna ja kvaliteedi haldusega tegelev Märt.

Fakt on aga see, et tervisele kahjulikuks peetakse 60 detsibelli lävendi ületamist, mis oli tasemeks juba enne seda, kui müra kaitsev puude vöönd kortermajade kõrvalt eemaldati.

Seotud lood:

Peale remmelga langetamist ja teetööde jätkumist läks Märdi sõnul elu kohalikul tasandil huvitavaks. Süvenetakse erinevatesse asjaoludesse, mis räägivad vastu Haabersti ristmiku projekti säilimisse praegusel kujul.

Ka Muinsuskaitseamet on asunud juhtumit kommenteerima, märkides ära, et Õismäe asub tervikuna arhitektuuripärandi registris. Kuna Õismäe projekti sisse kuulus ka teekaitserajatis, uuritakse, kas seda võib olla võimalik taastada. Seega remmelgaga alanud intsident pole Märdi silmis veel lõppenud, vaid alles liigub lahenduse leidmiseni.

Remmelgas ei toonud inimesi kokku mitte hetkeks, vaid terveks eluks

Puukaitsja Rinaldo sattus hõberemmelga alla esiti seetõttu, et tal polnud öötundideks katust, mille all põõnata. Puualused kohtumised ja nähtud inimesed pugesid talle sedavõrd hinge, et teda sai näha ka remmelga saaga lõppvaatusel aia taga kirglikult meelt avaldamas.

"Ma õppisin siin tundma ja nägema teiste inimeste heatahtlikkust. See puu oli iseenesest juba midagi nii võimsat ja ilusat," meenutab Rinaldo ning võrdleb tollast olemist džunglis viibimisega. "Meie loodus ongi tegelikult külm džungel."

Mis juhtus Rinaldo elus peale puu langemist? Rinaldole määrati trahv puu langetamise päeval trummi mängimise eest.

"Ma siis oma trummiga jaurasin siin ja tuli välja, et see segas riiklikku järelvalvet, et see oli riikliku järelvalve takistamine," muljetab mees. "Oli siis neli istungit, väitmaks seda, et ma seda ei teinud, et ma ei takistanud mitte kedagi."

Kogu protsessi võtab Rinaldo praegu enesearenguna. Näiteks õppis ta tundma Eesti kohtusüsteemi seespoolt ning harjutas end situatsiooni jälgima nii osaleja kui ka kõrvaltvaataja silme läbi. Kohtust väljus Rinaldo võitjana.

Remmelgas viis Rinaldo kokku oma praeguse elukaaslasega. Mees mäletab kohtumise hetke eredalt.

"See oli vihmane ilm, ma olin siin puu otsas, sättimas Eesti lippu," meenutab ta kohtumislugu sooja pilguga. "Üks väike poiss oli puu ja kiige peal tõmmanud selle Eesti lipu vimpli lahti ning mina läksin seda parandama. Kasutasin selleks oma kõrvaklappe."

Sel hetkel jõudis puu alla Rinaldo praegune elukaaslane. "Ma olin puu otsas, kui mina nägin teda ja tema nägi mind," sõnab Rinaldo. "See on tõesti elu nagu muinasloos." Paar päeva enne remmelga saagimisest aasta möödumist sündis paaril ühine laps.

Remmelga kaitsjad andsid Eesti inimesele mõista, et tuleb väljuda mugavustsoonist

Tõnise jaoks oli remmelga kaitsmise puhul liigutavaks jõuks eestlaste kaugenemine loodusest. Ta nägi seda protestiaktsiooni kui võimalust ühiskonna poolt mugavustsooni paigutatud inimestele näidata, et leidub inimesi, kes hoolivad loodusest ja eesti rahvast.

Tõnise silmis on meie riigi rahvas ellujäämiskursustel.

Loe veel

"See tähendab, et me peame hakkama ise mõtlema oma sisetunde järgi, mitte nii, nagu meile mugav on," räägib Tõnis. "Ma arvan, et tõime tähelepanu punkti selle, et siiski inimestel on hääl ja kui nad tõesti soovivad, nad saavad seda väljendada, aga nad peavad ise hakkama enda elude eest vastutust võtma, mitte tegema mugavusotsuseid."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare