Vene propaganda otsib Eestist liitlasi

Vene propaganda ülesandeid on üles kütta eestlaste erimeelsusi suhtumises oma lähiminevikku. Hiljuti Eestis loodud liit “Uusfašismi ja rahvustevahelise vihavaenu vastu” annab selleks hea võimaluse, leiab Erik-Niiles Kross.

“Hiljuti teatas üks veider seltskond, et Eestis alustab tegevust liit “Uusfašismi ja rahvustevahelise vihavaenu vastu”. Ühenduse juhtide hulka kuulub Maardu rahvamaja direktor ja Ühendatud Rahvapartei ridades riigikokku edutult pürginud Andrei Zarenkov. Selle ühenduse esimees on kaitsepolitsei poolt inimsusvastaste kuritegude sooritamises kahtlustatavaks tunnistatud Arnold Meri. Sinna kuulub ka kirjanik ja kunagine NKVD ohvitser Uno Laht,” kirjutab Kross Eesti Päevalehes.

Iseenesest ei ole fašismivastase organisatsiooni loomises midagi iseäralikku, nendib Kross. „Pisut iseäralikud on aga ühenduse eesmärgid: “Selgitada välja neonatsliku ideoloogia, etnostevahelise vihavaenu ilmnemise fakte ning selliste tendentside imbumist Eesti riigivõimusüsteemi”.”

Liit kavatseb esmalt alustada rünnakut metsavendade vastu. “Nimelt olevat metsavennad “teeninud valesid huve” ja tuleb arvata, et käsile võetakse metsavendluse fašistlikuks maalimise keeruline ülesanne. Liidu esindaja on teatanud, et metsavennad “eeldasid ekslikult, et nad kaitsevad oma kodumaad ja peresid”. Liit plaanib korraldada rahvusvahelise konverentsi, kus käsitletakse metsavendlust 1945.–1946. aastal.”

Kogu üritusest ei maksaks pikemalt rääkida, kui Eestis oleks sõjaveteranide ja metsavendade küsimus pisut vähem välispoliitiliselt laetud, märgib Kross. “Üks Vene propagandastruktuuride ülesandeid on leida ja ära kasutada eestlaste ja endise N Liidu impeeriumi mõjuala elanike seesuguseid erimeelsusi, mis vastavaid ühiskondi lõhestaks ja nõrgestaks.”

Ta nendib, et 9. maid on Moskva juba ära kasutanud Balti ühtsuse lõhkumiseks. “Juba mitmendat nädalat sõimatakse Läti ja kiidetakse Eesti presidenti. Lugu Läti presidendi deemonlikkusest on olnud lausa Vremja tähtsaim uudis. Ja Eesti president saab samal ajal õigeusu rahvaste ühtsuse autasu. Justkui meeldiks Eesti Venemaale tunduvalt rohkem kui Läti. Täiesti juhuslikult lahvatab samal ajal Leedus skandaal, kus paljastub, et välisminister, seimi aseesimees ja julgeolekuteenistuse ülem on kõik endised KGB mehed.”

Sel taustal muutub muidu ju koomilisena tunduv liit “Uusfašismi ja rahvustevahelise vihavaenu vastu” pisut arusaadavamaks, märgib Kross. “Ajaloo tõlgendustel saab lähiajal olema Eesti-Vene suhetes järjest olulisem roll. Loodetavasti valmistab valitsus end ette ja ei saada sellesse jõukatsumisse sõjaveteranide ühendusi või noorkotkaid. Ei maksa unustada, et näiteks antifašistliku liidu eestkõneleja Andrei Zarenkov on GITIS-e lõpetanud filmirežissöör. Tõeks saab vana ütlemine: sõpra tunned silmist, vaenlast vanast sõjafilmist. Ehk on antifašistlikul liidul muidki eesmärke kui võimaldada väita, et Eesti võimud saadavad antifašistliku liidu juhi ja N Liidu kangelase Arnold Meri kohtu alla.”