Vene ekspert: konflikte Eestiga pole meile vaja
Pavlovski märgib, et geograafiliselt nii mugavalt seotud naaberriikidele on kasulikud partnerlussuhted. Selleks on tähtis omavahel suhelda, kõnelda, kas või tühjaks rääkida, ja teada, et teisel pool piiri elavad inimesed, mitte koletised. Pavlovski nendib, et hetkel on nii Venemaal kui Eestil hirm esimeste sammude astumise ees. Vene-Balti meediakeskuse juht ei jäta siiski viskamata kive Eesti poliitikute kapsaaeda.
Taustaks rõhutab ekspert Eesti ja Vene erinevust ajaloo pikkuses. Ajalooga, mis on paljus kogum müüte ja stereotüüpe, annab kujundada nii identiteeti kui kodanikuhoiakut. Küsimus on nende kvaliteedis ja poliitilises ekspluatatsioonis. Kuid kui Venemaal on pikk ajalugu, siis Eestil lühike, märgib Pavlovski, nentides, et eestlasi kui ühtset rahvust võib vaadelda iseseisva aktiivse ajaloosubjektina alles 1917. aasta veebruarirevolutsiooni päevil aset leidnud meeleavaldustes. „Võib ju rääkida nii Jäälahingust ja Sigtuna vallutamisest,” möönab Pavlovski, kuid osutab, et tollal ei olnud võimalik rääkida ühtsest rahvusest. Eestlaste ajaloomüüdi aluseks, uueks, faktidele põhinevaks Kalevipoja eeposeks peab vene ekspert meie Vabadussõda. Eesti ajaloomõistmise nurgakivis poleks Pavlovski meelest midagi halba, kui seal nii sageli ei oleks venelastel negatiivne roll. Ja ajalooline konstruktsioon tuuakse tänasesse päeva.
Märkisite, et venelased on ajalooareenil olnud kauem kui eestlased, kuid eneseidentifitseerimisel lähtuvad nad ikka Suurest isamaasõjast ja Oktoobrirevolutsioonist, nagu ei olekski 1000 aastat ajalugu. Miks just see sõda?
Suur isamaasõda on teatud mõttes konsensuse punkt terve rahva jaoks, sest rahvas võitles elu ja surma peale, mitte Stalini ega Kommunistliku partei, vaid enda eest. Selles sõjas võideldi enda kui rahva säilitamise eest. Eri kuupäevadesse suhtuvad eri inimgrupid Venemaal erinevat moodi, kuid mitte Suure isamaasõja puhul. Nii Eestis kui ka Venemaal on maailmavaates suur lõhe, mida ei taha mõista ka paljud meie ega ka teie poliitikud. Selle sõja sümbolid, mis on seotud RAHVA võiduga, on enamuse jaoks pühad (Naši ei lähe siinkohal arvesse) ning neid ei saa muuta. Siit ka selline reaktsioon Tõnismäe samba teisaldamisele. Mis puudutab Oktoobrirevolutsiooni, siis sellele sündmusele pole sellist üldrahvalikku lähenemist. Mul lasti näiteks vanavanaisa 1918. aastal Petrogradis maha. Nii et seda sündmust ei saa võtta määravana rahva ajaloos, pigem suhtutakse sellesse kui paratamatusse — oli, mis oli, pole sinna enam midagi parata.
Viimase aasta jooksul me nägime kõige sügavamat kriisi Vene-Eesti suhetes alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Pronkssõduri üleviimise episoodist lõikasid poliitilist kasu nii osa Eesti kui ka Vene poliitilisest eliidist. Eesti on Venemaa jaoks mugav „vaenlane”: saab lõpmatult häbimärgistada eesti „fašismi”, ekspluateerides samal ajal müüti Suurest isamaasõjast, millest te enne rääkisite. Kas on põhjusi, mille kohaselt on Venemaale kasulik rajada mitte väga häid või isegi neutraalseid suhteid Eestiga?
Pole vaja mõelda, et Eesti on mugav vaenlane ja võimud keeravad teadlikult vinti juurde. Uskuge mind, et kõik, mis toimub Eestis, on suurele osale ametkonnast, julgen öelda, et isegi enamikule neist, ükskõik. Ma mõistan, et see fakt võib Eesti poliitilisele eliidile liiga teha, kuid see on nii. Eesti (ja Eestis toimuv) ei moodusta isegi ühte kümnendikku Vene poliiteliidi peavalust. Ja reaktsioon pronkssõdurile oli paljuski juhuslikku, impulsiivset ja emotsionaalset laadi. See näitab lihtsalt uuesti, et ennustatavale konfliktile strateegilist reaktsiooni ei järgnenud. Vene võim pole kollektiivne masohhist, et luua konfliktikoldeid oma „pehmes kõhualuses”, isegi mitte rahvuse koondamise nimel. Kui rääkida suhetest Eestiga …, siis ma ütleks, et Venemaale on kasulikud rahulikud suhted Eestiga ning sellel on mitmeid põhjuseid. Mis puudutab praegust situatsiooni, siis te ei hakka ju eitama, et aprillikonflikti provotseeris praegune Eesti poliitiline ladvik.
Nii Eesti poliitiline ladvik kui ka Vene ladvik ei vaeva oma pead esmajärjekorras sellega, mis naaberriigis toimub. Sest on ju teatud aktiivne valijaskonna osa, kes toetas pronkssõduri teisaldamist — ning iga eesti poliitik, juhul kui ta tahab valimisi võita, peab selle osaga valijaskonnast arvestama. Isegi Keskerakonna saadikud hääletasid sõjahaudade seaduse poolt — sama erakond, kelle juht Edgar Savisaar sõlmis koostööleppe vene võimuparteiga Ühtne Venemaa. Või te arvate, et kogu pronkssõduri üleviimise afäär oli tekitatud spetsiaalselt Venemaa jaoks?
Vaat see on keeruline küsimus. Ilmselt oli selles pronkssõduri loos isegi mingi loogika. Kuid ma ei näe seda siiani. Te nimetasite üleviimise põhjuseks valijaskonna soovi. Võib-olla see on ka nii, kuid pole hea järgida masside tahet, vaadake ise, milleni see on viinud. Ja pealegi, me teame suurepäraselt, et valijaskonna soovid kujunevad paljuski välja kunstlikult. Asi muutus rahvusvaheliseks siis, kui hakkas kostma solvanguid Tõnismäele maetute kohta ning avaldusi „mundrites mõrtsukate kohta”. Milleks seda oli vaja teha — seda ma ei tea. Uuesti kordan ennast: ilmselt ka selles oli mingi loogika, kuid mulle on see arusaamatu. Võita üks kord natsionalismi puhangu toel valimised ja selle pärast korraldada siseriiklik konflikt ning lõpuks rikkuda suhted ka oma lähima naabriga… Kus on poliitikute strateegiline ja visiooni nägemus. See on puhtalt hetkekäitumine. Minu arvates tõi kogu see lugu Eestile palju rohkem kahju. Kõik kinnitavad, et vene ja eesti kogukond mõistavad ajalugu erinevalt. Ning nüüd nad hakkasid selle pronkssõduri pärast ka olevikku erinevalt mõistma. Isegi Eestile lojaalsed venelased, s.t. eduka integratsiooni produkt, kellega mul on au tuttav olla, hakkasid sellesse afääri negatiivselt suhtuma. Mis puudutab Keskerakonda …, siis lubage, jätan sellele vastamata.
Palju on räägitud kasust, mida Eesti võib saada headest suhetest Venemaaga. Aga milline on Venemaa enda seisukoht? Mainisite, et mitmetel põhjustel on Venemaale kasulikud rahulikud suhted Eestiga. Mis põhjused need siis on? Sest nii kui Kremlist kostus signaal Eestit läbiva vene transiidivoo peatamise kohta, siis seda ju rakendati viivitamatult. Ja mingit vastupanu Kremli kavale me vene äriringkondades ju ei näinud. Kõrvalt vaadates tundub, et Venemaa pole kahepoolsetes suhetes sellest (pronkssõduri) kriisist midagi kaotanud, sellepärast tekib küsimus: mis on vene äri aluseks?
Nüüd te aga eksite. Vene äri on apatriootiline — see on aksioom. See pole ei juudi, armeenia, hiina, albaania ega ka isegi prantsuse äri. Kas kahjuks või õnneks, seda ma öelda ei oska. Tegelikult on üleskutseid oma Eesti suunalise äritegevuse lõpetamiseks tulnud ka juba enne pronksisündmusi. Kuid Vene äri ei ole siit kuhugi lahkunud. Nad on teinud hoopis aktiivset koostööd Eesti poliitikutega. Tegelikult pole see mingi saladus. Vaadake parteikassadesse tehtud Vene transiidiärimeeste annetusi. Muide, kui ma ei eksi, siis lobby-tööd Liksutovile kodakondsuse andmiseks tegid ju just reformierakondlased. Ja ma ei hakka siinkohal rääkima Res Publica toetusest tema algusaegadel. Veelgi enam, Eestis pole lihtsalt kunagi olnud sellist mõistet nagu „Vene majanduslik lobby”. Mis oleks ju tegelikult täitsa normaalne nähtus, kui arvestada Eestisse investeeritavate mahtude ulatust.
Sel moel lahendas Vene äri Eestis puhtalt omi ülesandeid, ignoreerides nn riiklikke huve. Kokkuvõttes oli vaja „superkonflikti”, et osa ärikooslusest mõistaks (eri teid pidi), et töötada selles riigis parem ei tasuks. Nii, et ma ei räägi „kergusest” millega Vene ärimehed Eestist lahkusid. Pigem ütleme nii: nad ei lahkunud, nad lihtsalt ootavad palju Venemaal jätkub jõudu jätkata Eesti suhtes järjekindlat poliitikat. Muideks, isegi üks Pihkva asekuberneridest (riigivõimu esindaja!) ütles, et, näe, keerulised suhted küll, aga meil on aktiivne äri Eestiga ja see ei tohi soiku jääda… Aga teie räägite — kerge on äri lõpetada.
Mis puudutab kasu, siis minu arvates on Venemaal kasulik omada transiitkoridori läbi Eesti. Lühike transpordiväljund, arenenud infrastruktuur ja muud eeltingimused vastastikku kasuliku koostöö arenguks. Ust-Luuga sadam, see on sundmeede oma majandushuvide kaitseks. Ja mida enam tuleb konflikte nagu eelmise aasta aprillikuus, seda enam hakkab ta (sadam) arenema. Tuletage meelde, kuidas pandi täisvõimsusel tööle Primorski sadam, kui kõik vood Ventspilsi peatati. Nii et hoolimata kõigist Läti katsetest parandada suhteid Venemaaga, ei hakka Ventspilsi torujuhe ikkagi enam täiel mahul tööle. Aeg on läinud ja uued naftatranspordi skeemid on tööle hakanud. Sama moodi võib juhtud ka Eestit läbiva transiidiga. Mõne aja pärast pole lihtsalt enam kasulik Eestisse tagasi pöörduda ja Ust-Luuga hakkab tööle.
Kas teie arvates on meie riigid üle elanud kriisi? Venemaa Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Konstantin Kossatšov ütles hiljuti, et nii kaua kuni Eestis on võimul praegune valitsus, ei tasu suhete normaliseerumist oodata. Mida siis tuleb teha (kui kõrvale jätta valitsuse vahetus), et viia suhted tagasi kasvõi aprillirahutuste eelsesse seisu? Ja mis kõige tähtsam, kes peaks neid suhteid normaliseerima? Poliitikute, ei Eesti ega ka Vene omade peale loota ei tasu. Äri? Nii et nüüd on Ust-Luuga. Kes siis?
Valitsuse vahetus Eestis, see puhtalt Eesti siseasi. Juhul kui kodanike ei rahulda see valitsus, mis on, siis mis õigust on meil nõuda selle valitsuse tagasiastumist? Ei Vene kodanikud, poliitikud või ametnikud pole seda valinud. Küsimus on selles, mida vajavad Eesti kodanikud. Kas suhete paranemist Venemaaga vajab Eesti äri või Eesti kodanikud, ja kui on vaja, siis miks ei ole nende hääli kuulda? Nojah, need on pigem retoorilised küsimused.
Mida võib teha… Antud hetkeks on Venemaal suur hirm esimeste sammude astumise ees, sama kehtib ka Eesti kohta. Minu arvates Eestis isegi rohkem (võimalik, et mulle tundub nii, sest ma elan Venemaal). Ma osalesin ja osalen paljudes rahvusvahelistel konverentsidel ja üritustel, kuid Eesti esindajaid olen seal nagu vähe kohanud. Jah, alati ei toimu just meeldivad jutuajamised ja diskussioonid, kuid rääkima minu arvates peab. Nii kaua kuni me ei räägi end tühjaks, edasi liikumist ei toimu. Tuleks alustada headest asjadest, nagu mõistlikul tasemel ühised poolühiskondlikud üritused. Vestluspartnerid peavad mõistma, et teisel pool piiri elavad inimesed, mitte koletised.
Kes peaks seda alustama — see on raske küsimus. Kuid pidage meeles, keegi ei hakka normaalselt rääkima inimesega, kes nimetab Tõnismäele maetuid marodöörideks ja joodikuteks, või inimesega, kes arvab, et vene keel on okupantide keel. Pidevalt riiki solvata, aga pärast rääkida, et ta on valmis selle riigi presidendiga igal ajal kohtuma, pole just kõige parem kontaktide loomise viis. Ja nii kaua kuni see jätkub, tupikust me välja ei tule. Ja veel — kogu selle mürgli ajal, mis aprillis Vene välisministeeriumis toimus, ma ei mäleta, et kuskil oleks Eesti peaministrit või presidenti kaheks perse pooleks nimetatud. Aga Eestis osutus see Venemaa suhtes millegi pärast võimalikuks (ma pean silmas Indrek Tarandit ja 9. märtsi Teletaipu ETVs).
Kas võimuvahetus Venemaal annab Eesti eliidile võimaluse astuda samme meie suhete parandamiseks? Ühelt küljest on Medvedevil liberaali ja kaalutletud, tasakaaluka inimese maine — teisest küljest võimu üleminekuga kaasneb alati võimuvaakum. Ja kuna Venemaal on iga enam-vähem suur äri võimuga ühel või teisel moel seotud, siis kas kontrolli nõrgenemine võib Eestile selles suhtes anda teatud võimaluse?
Võimaluse suhete paranemiseks võib anda ainult siiras soov nende suhete parandamiseks. See jutt pole mitte soovist, vaid SOOVIST. Ja siis on oluline, KES on Eesti või Venemaa eesotsas. Ma tahan veel kord rõhutada, et Eesti on Venemaa jaoks väga mugav geograafiline partner. Pange tähele — ma räägin mitte liitlasest või sõbrast, vaid partnerist. Minu arvates emotsioonid ja mineviku tirimine tänapäeva teeb mõlema riigi rahvastele ainult kahju. Nii kaua kuni see jätkub, samuti nagu pidev kahetsuse nõue, ei toimu suhete paranemist mitte ühegi (Vene) presidendi ajal.
Loe intervjuu venekeelset täisteksti SIIT!
