Velliste: ootasin hirmuga, millal KGB lajatab
Olen sellele palju mõelnud. Ka kahekümne aasta eest, mil KGB mind paar korda tõsiselt hirmutas. On olukordi, kus ei jää aega mõtlemiseks, tuleb tegutseda välgukiirusel, usaldades vaistu. Ja iga samm kasvab välja eelmisest.
Millega see KGB siis hirmutas?
Muinsuskaitse seltsi asutajana 1987. aastal käisin kihelkonniti rahvamajades kihutuskoosolekuid pidamas. Ühel pimedal ja sumedal augustiööl, umbes sarnasel nagu praegu, tulin koju. Olin külades korduvalt rääkinud Eesti iseolemisest, nii et mõnigi taat arvas, et see mees siit küll enam koju ei jõua…
Tookord aga nägin — mu kodumaja juurde on pargitud auto, sees neli tursket meest. Üks tuleb välja, süütab demonstratiivselt suitsu ja jääb ukse juurde ootama. Mõtlesin, kas minema joosta. Aga nii näidanuks ma oma nõrkust. Astusin siis ukse poole ja iga samm tundus igavikupikkune. Mõtlesin, et millal mulle lajatatakse. Vajutasin ukselingile… ja hoopi ei tulnudki. Mind lihtsalt hirmutati. Nädal hiljem kordus sama, kui läksin sõbra juurde. Ju püüti märku anda, et räägin liiga palju. Aga maha lüüa mind ei saanud, oli ju perestroika aeg ja minusuguse mehe mahalöömine oleks läinud suure kella külge.
Samamoodi nagu KGB mehed olid kimbatuses ega teadnud, kui kaugele me läheme, olime ka meie kimbatuses ega teadnud, kui kaugele võime minna, ilma et meid takistataks.
1988. aasta 11. septembril oli lauluväljaku rahvakogunemisel “Eestimaa laul” koos ligi 300 000 inimest. Just seal ütlesite esmakordselt välja selle, mis oli ammu paljudel südames, aga millest kõva häälega ei räägitud. Nimelt — Eesti iseseisvus tuleb taastada. Kas see oli spontaanne või ettekavatsetud samm?
Umbes nädal enne üritust tuli Edgar Savisaar mulle külla ja kutsus sinna kõnelema. Vastasin sekundi murdosa jooksul “jah, olen nõus”. Osa kõnet oli paberil, osa tuli peast. Ja kui Savisaar ning Rahvarinne püüdsid saavutada Eestile N. Liidu tingimustes suuremat vabadust, siis tuligi minul rõhutada seda, mida olin Ameerika Häälest läbi aastate kuulnud Ernst Jaaksoni suust. Nimelt — Eesti on okupeeritud riik ja meie iseseisvus tuleb taastada.
See oli vaieldamatult “Eestimaa laulu” kõige emotsionaalsem, teravam ja võimsam kõne. Aga tollastes oludes ehk liiga julge, sest kohe järgnes ka kriitika.
Mõned kommentaarid olid ikka väga räiged, ka tuntud avaliku elu tegelaste poolt.
Kas kardeti, et Velliste vihastas Vene karu välja?
Arvati, et kutsun nüüd tankid välja. Ütlesin selle peale, et Vene tankid on juba nelikümmend aastat Tallinnas olnud… Aga samas tuli isegi aastaid hiljem vanematelt maameestelt vastukajasid, et nüüd, kui Eesti iseseisvus on kõnes välja öeldud, võib rahulikult ära surra.
Ja teie kõne avalause “Vene karu on olnud Euroopa mesipuude rüüstaja” kõlab Gruusia sündmuste taustal tänagi väga aktuaalselt. Aga kas öölaulupeole lähete?
Jah, aga ilma mingi rollita, olen seal lihtsalt rahva hulgas.
Öölaulupeo nimi on “Märkamisaeg”, aga olen tähele pannud, et me ei taha isegi riigi sünnipäeval märgata kõiki neid, kes Eestis elavad. Näiteks pole mingit mitte-eestlastele suunatud öölaulupeo reklaamikampaaniat.
Kunstlikult seda teha ei saa. Kui neid huvitab, siis nad tulevad ise.
Mõeldes Gruusia sündmustele, tundub siiski, et peaksime oma muulasi enam märkama.
Nendega tuleb tegelda, aga väikeste sammudega, nagu meie tegime minevikus. Integratsioon on ääretult vaevaline ja aeglane protsess, mida ei saa forsseerida.
Kas Gruusia sündmuste järel on Eesti iseseisvus täna tugevam või nõrgem kui eile?
Venemaa on oma imperialistlikus poliitikas kaugemale liikunud. Ja kuna Venemaa võib sarnaseid samme ka mujal korrata, on Eesti julgeolek enam ohus. Aga hea, et meie hulgas on aina enam inimesi, kes mõistavad: meie julgeolek on ohus. Alates koolinoortest ja lõpetades peaministriga. Aina enam mõistetakse — riigikaitset tuleb võtta väga tõsiselt, alates riigikaitseõpetusest koolis ja arusaamast, et iga väikefirma juht, nagu omal ajal iga taluperemees, peaks kuuluma kaitseliitu. Ja riigikaitse tõsiselt võtmine muudab meid ka liitlaste silmis tõsiselt võetavamaks partneriks.
Mis on suurim viga, mida Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul teinud?
Meie ühiskond on liiga pragmaatiline, vähe kohtab heas mõttes idealismi, eetilisi põhimõtteid, isamaalist kasvatust. Ühiseid arusaamu ja aateid, mis liidab. Oleme arvanud, et kui elatustase kasvab, siis on kõik mured murtud. Aga raha järgi joostes oleme nagu liivaterad, mille iga tuul võib laiali puhuda. Peaksime olema tugev nagu mört, mis kivisid liidab. Kui ehitad võimsat katedraali, ei saa kivide vahele liiva poetada, sest see vajub laiali. Et kivid püsiksid, on vaja tugevat mörti. Ja siis ei lükka seda katedraali ümber mitte ükski torm.
Legendaarne muinsuskaitsemees
Riigikogu liige Trivimi Velliste on Eesti muinsuskaitse seltsi asutaja. Selts, kuhu kaheksakümnendate lõpul kuulus üle 10 000 liikme, tõi esimesena välja sinimustvalge lipu ja nõudis eesti keelele riigikeele staatust.
Muinsuskaitseliikumisest poliitikasse suundunud Velliste oli kodanike komiteede loomise initsiaator. On olnud Põhiseaduse Assamblee liige, välisminister ja Eesti alaline esindaja ÜRO-s. Erakondlikult IRL-i liige.
Trivimi Velliste “Eestimaa laulul” peetud kõne enim tsiteeritud lõik on järgmine: “Ja ma küsin veel elus olevatelt stalinistidelt: kus on Konstantin Pätsi haud? Kus on Jaan Tõnissoni haud? Kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia sinna lilli!”
