“Kui vesi alaneb, püüavad koprad mingisugusegi ujumiskanali säilitada,” teadis aastaid kopraid küttinud ja nende elu uurinud mees. Ta ütles, et urusuudmetes koprajälgi pole ja ilmselt on loomad paljudest pesakuhilatest lahkunud.
Teatmeteoste andmetel võib kobras kuival maal kõndida kuni kümme kilomeetrit. Kui loom satub aga võõrastesse valdustesse, siis võib vahel ka lööminguks minna.
Kell selgitas, et kobrastele on enne talve vett hädasti vaja, et talvevarusid koguda. Loomad ei jaksa oksi ja jämedamaid tüvesid hästi lohistada, lihtsam on neid ujudes kohale vedada. Selleks tõstabki kobras vett üha kõrgemale, et puudele ligemale pääseda. Ta võib tegutseda kuni 50 meetri kaugusel mõlemal pool kraavi.
“Tavaliselt teeb kobras pesakuhila juurde söödakuhila, mis raskusega vette vajub. Siis on tal talvel hea jää all tegutseda,” jutustas Kell. Veega täidetud urgude kaudu käib loom talvel väljas.
Koprale mekivad haab ja paju, kuid ta sööb ka kaske ja vitamiinipuudusel isegi mändi. Lepp läheb ehitusmaterjaliks.
Jahimees lisas, et kopra elutingimustele mõjuksid hästi juba mõned tugevamad sajuhood, mis paisudetaguse vee hulka veidigi täiendaksid.
Loodusteadlane Nikolai Laanetu arvas, et koprad on ümber asunud suurematesse järvedese ja jõgedesse ning sageli ka talutiikidesse.
“Nad võivad kuivaks jäänud veekogudes küll edasi elada, kuid vajavad ikkagi vett joomiseks,” nentis teadlane.
Kuivale jäänud koprad on kerge saak koertele, ilvestele, huntidele ja rebastele. “Kui vett ei tule, siis jäätuvad urud ära ja koprad, kel saba külmub, hukkuvad. Sama mure on ka konnadel, kel pole kusagile talvituma minna,” lausus Laanetu.
