Svetlana Judina juhtis vabatahtlike gruppi, kes nelja aasta eest kadunud Varvarat otsides tüdruku surnukeha leidis. Judina on Ida-Virumaal üle kümne aasta HIV-positiivsete tugikeskuses töötanud ja tunneb paljusid narkomaane.

Ta on politseiuurimise tulemustes pettunud. „Neli aastat hiljem räägitakse meile, et kahtlusalune on narkomaan, kes tegi kolme narkootikumi segu võttes üledoosi? See on väga ebatõenäoline,“ leiab naine.

Svetlana sõnul ei sobi prokuratuuri kahtlusaluse psühholoogiline profiil tegeliku tapja ja vägistaja omaga. Sõltlasel on ainult üks eesmärk – saada doos. Ta võib varastada, hüpoteetiliselt võib ta ka tappa, aga ta teeb seda ainult aine ostmise nimel, mitte millegi muu pärast.

Lisaks, ütleb Svetlana, on narkomaani libiido langenud, ta suunab kogu oma tegevuse ainult joobe saavutamisele. Samuti on kahtlane, et sõltlane suudaks tegutseda nii organiseeritult – talle tundub, et kuriteod, mille ohvriks Varvara langes, nõudsid sihikindlust ja külma närvi.

Delfi küsimusele, mida narvalased uurimise tulemustest arvavad, vastab Svetlana: „Ei usuta.“

Samas teab ta, et uurimisel on omad seadused ja reeglid ja ilmselt on kõik toimunud nende kohaselt. Kuid kolleegidega asja arutades imestati, et uurimine on tagasi samas punktis, kust see algaski.

Svetlana kurdab, et uurimise ajal lahkus kehva keeleoskuse tõttu ametist kogenud politseiuurijaid. Neil inimestel oli suur kogemus ja head kontaktid.