Vare ütles ajalehele Pealinn antud intervjuus, et täna ühiskonda valdav ebakindlus vähendab tuleviku suhtes inimeste riskivalmidust ehk majanduse arenguvõimet ja sunnib ka noori Eestist lahkuma. Vare meelest on vaja ühiskonnas edasiminekuks uuenduslikke otsuseid.

“Kui meil ei õnnestu kaotada seda ebakindlustunnet,” lausus Vare, “millest täna rääkisid kodurahu foorumil sotsioloogid, siis hakkab meie noorus, eriti muukeelne, lihtsalt “hääletama jalgadega”, sõites Eestist minema. Ressursside poolest meie maa eriti rikas ei ole, meil ei ole peaaegu midagi peale inimeste, kui neil lahkuda lasta, siis ei ole see midagi muud kui ressursside raiskamine, kui küüniliselt see ka ei kõlaks.

“Niisama istumist ja ootamist võivad enesele lubada ainult väga võimsad rigid,” leiab Vare kommenteerides eestlaste ja venelaste lõimumise teemat. “Aga meie? Isegi poliitikat kõrvale jättes peame tunnistama, et meie konkurentsipositsioon maailmas halveneb. See ebakindlus homse päeva suhtes, mis pole haaranud üksnes venekeelset, vaid eriti pärast Gruusia sündmusi juba ka eestikeelset elanikkonda, on lihtsalt majanduslik diversioon. Ilma liialduseta. Ebakindlus tuleviku suhtes määrab isiku riskivalmiduse majanduses, ta ei hakka enam mõtlema, kuidas midagi teha, eriti veel pika perspektiiviga, vaid kuidas mitte teha, kuidas ennast kindlustada. Selle asemel, et riske võtta ja areneda.”

Vare sõnul on üks põhjus miks tasub tegeleda Kodurahu foorumi ja teiste taoliste tegevustega — see võimaldab ära hoida halvimat, mida hirmunud inimestelt oodata võiks. Vare sõnul aimas ta ka midagi aprillisündmuste laadset ette. “Ja püüdsin veenda, et mõni asi tegemata jäetaks, õigemini — teisiti tehtaks,” lausus ta.”Sellest kõigest ei tulnud kahjuks midagi välja.”

Ajaleht küsis ka Varelt, kas täna poolteist aastat pärast aprillisündmusi võiks kõneleda ka ühiskonnas ka nn. soojenemisest. “Ma ütleksin, et Eesti ühiskonna teatud osa võidujoovastus on vähenenud,” lausus Vare. “Olukorda on hakatud kainemalt hindama. See on juba soojenemine. Tuletage meelde, isegi Laari peaministri aegadel, mida venelased ei armastanud, ei võetud ette nii järske samme. Aga praegused tegutsejad, kui kasutada analoogiat Prantsuse revolutsiooniga, on inimesed, kes ise revolutsiooni ei teinud. Nemad ei võtnud 1980.–1990. aastatel riskantseid samme ette, paljud neist lausa vältisid seda. Nii ei ole neil mitte üksnes toimuvast teine arusaamine, vaid ka poliitiline kogemus on hoopis teistsugune — ma ütleksin, et küünilisem. Praegu ei ole revolutsioon. Aeg on hall. Aga hall aeg on hallide otsuste aeg. Vaja on uusi ja uuenduslikke otsuseid. “