Vanemad süüdistavad imiku surmas arste
Kuna ühe neeruga inimeste elu pole tavaliselt eriti häiritud, otsustasid vanemad lapse ilmale tuua. Hiljem selgus, et neil oli õigus — lapse neer töötas normaalselt, sest paariselundud saavad ka üksi hakkama.
Raseduse lõpus hoiatati ema, et last ei tohiks kindlasti nö. üle kanda, sest platsenta ja lootevesi hakkavad vananema, mis võib muutuda ajapikku lapsele ohtlikuks. Sünnituse tähtaeg oli 6. märts, ent laps ei teinud arstide pakutud tähtajast välja. Olid küll valud ja geelitamised, aga ei midagi.
Lõpuks 10. märtsil tundus Leenale, et midagi juhtub. Kui Leena ema helistas Fertilitasesse, öeldi talle sealt, et kohale nad veel tulema ei pea, sest valud võivad üle minna. Ja et kui häda suur, mingu Leena Pelgulinna haiglasse. “Kui te teaksite, kui mitu korda ma olen ennast süüdistanud, et ämmaemandat kuulda ei võtnud,” ohkab Leena ema Helle tagantjärele.
Leena ja tema ema otsustasid siiski laupäeva öösel sõita Fertilitasesse. Valude ajal käis Helle otsimas ämmaemandat, aga ei leidnud.
Kella kuue paiku leidis Helle põrandalt rohekat soga ja pühkis ära. Tema ega sünnitaja ei osanud seda tähtsaks pidada. Kolmveerand tundi hiljem märkas soga jälgi ka palatist läbihüpanud ämmaemand, kes kutsus kohale doktor Idea Kljubina ja teise ämmaemanda.
Nüüd hakkas kõigil kiire. Ämmaemand litsus vastu ema kõhtu, emal kästi eluga pressida. Kiirus olnud peal, kuna sünnitusveed olid läinud roheliseks ehk tita kakas lootevette.
Arst otsustas, et beebil on piisavalt jaksu, et oma jõuga ilmale tulla.
Fertilitase peaarst Ivo Saarma arvab nüüdki, et nad olnuks hakkama saanud ka keisrilõikega, mille ettevalmistamiseks kuluvat vaid 20 minutit. Tema sõnul pole 15 aasta jooksul kordagi tulnud kiirabi kutsuda, et sünnitaja keisrilõikeks teise haiglasse viia. Samas on nii Tartu naistekliinik, Tallinna Keskhaigla kui ka Pelgulinna sünnitusmaja valmis operatsiooni alustama viie minutiga.
Kell 7 sündis Debora — 50 sentimeetrit pikk ja 3,48 kilo raske. Laps röökis vapralt. Ta oli kaetud rohekaskollase plögaga, omaenda mekooniumiga. Ämmaemand tõmbas imiku kõhust pumbaga välja veerand teeklaasi rohekat soga. Laps näis elujõuline.
Ekspressi küsitletud eksperdid ei näinud viga sünnituse juhtimises.
Väike beebi aga ei tahtnud kuidagi imema hakata. Ämmaemand Mirjam pingutas, et süstlatäie piima talle kõhtu saaks. Järgmine ämmaemand Ingrid, kelle vahetuse ajal laps suri, oli vabameelsem: laps sööb siis kui tal on kõht tühi.
Lastearst Riia Kõrgema tuli sünnituse lõppedes kohale umbes 20 minuti pärast. Ta kuulas hingamisteedes krõbinat. Samas võis seal krõbiseda väike kogus lootevett, mis ei pruugi olla eluohtlik. Arst tegi vereproovi ja jälgis last umbes tunni jooksul, enne kui viis imiku ema juurde.
Väikese Debora täpne surmaaeg pole teada. Paberites on see pühapäeva öösel kella kahe ja kuue vahel. Ämmaemand Ingrid, kes lubas öösel kella kolme paiku tulema last söötma, vaatas selle asemel korraks üle ukse, kas kõik on korras. Talle tundus, et on.
Ämmaemand Ingrid avastas surnud imiku hommikul kell 5.30 ema kõrvalt.
Lahkamisel selgus, et lapse makku oli jäänud veel sodi. Magu oli veninud ping-pongipalli suuruseks ja täidetud kakaga. Samuti oli väikese tüdruku kopsu läbilõige roheline. Lahkamine selgitas, et beebi surma põhjustas mekooniumi aspiratsioon ehk kakase vee kopsutõmbamine.
Saarma õigustab, et kui laps oleks sünniteedest mekooniumi kopsu tõmmanud, poleks ta saanud pärast sündi ema juures olla.
Uue asjana selgub, et lapsel oli põletik. Saarma ja lahanguarst ei ole leidnud üksmeelt, kas põletik oli lapsel juba üsas või sai ta selle sündides.
Paraku on väikese tüdruku laip tuhastatud, mistõttu ei saa seda kontrollida ning platsenta ära visatud.
Personal põletikule viitavaid tunnuseid ei näinud. Ka lastearsti võetud vereproovis seda polnud, kuigi sellele on põhjendus. Nimelt on vastsündinutel tugev immuunsus, nende veri hakkab põletikku näitama alles päeva jooksul.
Pelgulinna sünnitusmaja peaarst Eva-Kaisa Zupping tõdeb, et eraldi võttes pole ükski neist näitajaist — ultrahelis ilmnenud üks neer, roheline sünnitusvesi, kärin hingamisteedes, imiku naha kahvatus, loidus ja soovimatus imeda piisav, et tormata lastehaiglasse. Küll aga võiks last hoolikamalt jälgida.
Nii põletik kui ka mekooniaalse vee aspiratsioon on piisavalt tõsised asjad, et imik oleks pidanud neile veel elusana reageerima — näiteks kramplikult õhku ahmima. Seda aga polnud.
Nii Zupping kui ka Tartu naisteülikooli sünnitusosakonna juht Fred Kirss nendivad, et kohe peale sündi ei saa lapse seisundit väga täpselt hinnata, ikkagi on vaja vähemalt mõnetunnist puhvrit.
