Eesti toetab selle sammuga Ameerika Ühendriikide püüdlusi sulgeda Guantanamo kinnipidamiskeskus. Guantanamost vabanevad inimesed ei saa sageli naasta kodumaale, sest seal on suur risk nende turvalisusele.

Eesti riik soovib tagada siia saabunud inimesele sujuva kohanemise, et kindlustada tulevikus tema iseseisev toimetulek ühiskonnas. Esmalt on ta taotlenud Eestilt varjupaika ehk välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel rahvusvahelist kaitset. Taotlust vaatab läbi politsei- ja piirivalveamet ning teeb otsuse kuue kuu jooksul taotluse esitamisest arvates. Rahvusvahelise kaitse taotlejana on tal õigus riigipoolsetele sotsiaalsetele tugiteenustele, mida seadusest tulenevalt korraldab sotsiaalministeerium.

Rahvusvahelise kaitse saajale antakse kuni kolmeks aastaks tähtajaline elamisluba ning väljastatakse elamisloakaart, mis on siseriiklik isikut tõendav dokument ning riigis elamise alust tõendav dokument. Samuti toetatakse vastavalt seadusele tema toimetulekut, elamisloa saamise korral on inimesel õigus riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt pakutavatele toetavatele teenustele. Kohanemise lihtsustamiseks tagatakse ka eesti keele õppimise võimalus ja vajadusel tõlketeenus ametiasutustes ja tervishoiuteenuse osutaja juures.

Alates 2009. aastast on Guantanamo kinnipidamiskeskusest vabastatud ja erinevatel alustel ümberasustatud 64 inimest, näiteks 3 Albaaniasse, 1 Belgiasse, 4 Bermuudale, 1 Bulgaariasse,1 Cape Verdele, 2 El Salvadori, 2 Prantsusmaale, 6 Gruusiasse, 2 Saksamaale, 1 Ungarisse, 2 Iirimaale, 5 Kasahsani, 1 Lätti, 6 Palaule, 2 Portugali, 5 Katari, 8 Slovakkiasse, 3 Hispaaniasse, 3 Šveitsi ja 6 Uruguaisse. Lisaks neile on 44 inimest suunatud tagasi kodumaale, sh näiteks Itaaliasse ja Suurbritanniasse.