Välisministeerium vassis nii pantvangide sugulastele kui ajakirjanikele
“Oleksin tahtnud kohtuda Liibanoni ajakirjanikega, kuid mulle ei antud seda võimalust, minult keegi ei küsinudki," lausus röövitud Kalev Käosaare isa Jüri eilses Eesti Ekspressis.
"Ja üks küsimus on mul veel – ma tahaks pojale e-maili saata, küsiks ilusti ja rahulikult: “Kuidas läheb? Millal koju tulete? Kuidas tervis on vastu pidanud? Kas sa soovid, ma tulen sulle vastu Damaskusesse, Beirutisse või kohtume Tallinna lennujaamas?” Mind huvitab, et kõik poisid oleks koos ja et nad kätte saaks elusa ja tervena” lisas Jüri Käosaar.
Jüri Käosaar kinnitas eile Delfile, et Ekspressi tsitaadid on korrektsed, ent ta ei soovinud pikemalt seda teemat kommenteerida.
Välisministeerium teatas aga kahele Liibanoni ajakirjanikule, et sugulaste omaksed ei taha nendega kohtuda. Kui Delfi küsis selle kohta meili teel välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lindilt kommentaari, siis too kinnitas, et sugulased ei tahtvat suhelda.
"Koostasime programmi vastavalt ajakirjanike soovidele. Ajakirjanikega kohtumine või mittekohtumine oli lähedaste isiklik otsus."
Delfi küsis vastu: "Kas liibanoni ajakirjanikud esitasid teile soovi lähedaste või sõpradega suhelda või ei?"
Lind vastas: "Esitasid ja nagu ma juba ka mainisin oli see lähedaste isiklik otsus."
Välisministeeriumi ja Jüri Käosaare sõnad on omavahel vastuolus. Lähedastega kontakti takistamise ühe motiivina välisministeeriumi jaoks tasub kaaluda Liibanoni prantsusekeelses lehes L’Orient-Le Jour ilmunud artiklit, kus oli suur pilt välisminister Urmas Paetist ning pikk ja kiitev jutt Paeti tegevuse kohta.
