Valdo Randpere: Raivo jäi kuni lõpuni pliiatsi ja paberi inimeseks

Raivot tunnen nii kaua kui mäletan. Nii kaua, et enam ei mäletagi, kuidas tuttavaks saime. Võib-olla tenniseväljakul, võib-olla mingis loominguliste noorte seltskonnas. Ei tea. Nüüd on hilja küsida ka.

Lahe ja lihtne oli temaga suhelda, ju siis sellepärast tundubki, et oleme alati sõbrad olnud. Tennises olin temast parem. Ülejäänu osas imetlesin päris paljusid tema oskusi. Joonistamist muidugi ennekõike. Ma ei suutnud kunagi ära imestada, kuida Raivo käsi ja pliiats nii vabalt jutustades pilte suutsid tekitada.

Mäletan siiani Onu Raivo telesaateid, mis naelutasid terve generatsiooni põngerjaid ekraani ette tema joonistamist ja jutustamist nautima. Raivo jäi kuni lõpuni pliiatsi ja paberi inimeseks, arvutid ei olnud tema ande jaoks veel piisavalt intuitiivsed. Riigikogus pandi mulle südamele, et ma Raivo arvutimaailmaga sõbraks teeks. Ei saanud hakkama. Kui mul sündis poeg, tellisin Raivolt ühe pildi, mis siiani poja voodi kohal ripub. Pildil lendab Karlsson Katuselt uneliiva kotiga ringi ja puistab lastele und silma. Et nad hästi magaksid. Nüüd on Raivo ise unne suikunud. Kahjuks igaveseks.