Vabariigi Aastapäeva kontserdi kontsepti põhiviga on juba aastaid olnud see, et see sobib pigem matustele kui sünnipäevale, tõdes Randpere.

"Seda on kohati mitte ainult masendav, vaid lausa piinlik vaadata, kuidas aastast aastasse kordub sama stsenaarium, kuigi pärast iga sellist ebaõnnestunud sado-maso etendust kostab päris paljude inimeste suust üks soovitus - tehke midagi rõõmsat ja helget," nentis Randpere ja tegi ettepaneku: "Kasutage lapsi laval laulmas, tantsimas, laske noortel inimestel kava kokku panna."

Randpere nentis, et need vanad tegijad, kes praegu Kadrioru soosingut ja kunstilist usaldust naudivad, maanduvad miskpärast alati samasse lõksu - depressiivse väikeriigi enesehaletsemise žanrisse. "Nad matavad meie minevikku ja mul on ainult üks küsimus - millal see haud ükskord ometigi kinni saab aetud? Ma arvan, et vastus ongi, et matused ei lõpe enne, kui ei lasta noori asja kallale. Neil pole midagi matta ega põdeda, eriti mitte meie sünnipäeval."

Ühtlasi tegi Randpere meediale ettepaneku lõpetada presidendi kõnede alatine süva-analüüs.

"Minu arust ei ole ei normaalne ega isegi mitte demokraatlikule riigile kohane selline juhikultus, nagu presidendi kõnede analüüsimise intensiivsus meile indikeerib. Miks me pühendame tuhandete sõnamärkide kaupa leheruumi otsimaks presidendi kõnest seda, mida seal pole - ainutõde ja vastust kõigile meie küsimustele," küsis parlamendisaadik.

"Miks peaks just presidendi kõne vabariigi aastapäeval olema kõikehõlmav retsept meie hädade diagnoosimiseks ja ravimi väljakirjutamiseks? See ei ole seda ja ei saa ka kunagi olema nii kaua, kui presidendi nimi pole Kim või Fidel. Ja selle eest olgem tänulikud ning laulgem rõõmsalt end järgmisse aastasajasse!"