Vahtre ei imesta millegi üle

Eksriigikogulase Lauri Vahtre arvates ei pane pärast Reformierakonna ja Keskerakonna ühteheitmist enam imestama ei see, et Res Publica valib “uue poliitika” tegemisel partneriks Rahvaliidu ega nende tüli ja lahkuminek.

“Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, va-he-tus. Sest loodus tühja kohta ei salli ja küll Rahvaliidule asendaja leitakse. Kui ta ikka läheb,” kirjutab Vahtre SL Õhtulehes.

Kõige vähem on Vahtre arvates põhjust Rahvaliidu ultimaatumi üle imestada Reformierakonnal.

“Rahvaliit ei teinud ju mitte midagi muud, kui vaid jäljendas Reformierakonna epohhiloovat reetmist 2002. aastal. Reetmine toimus, kuna see tundus Reformierakonna juhtidele kasulik olevat. Nii sai lahti ebapopulaarsest lubadusest teostada haldusreform. Täpselt samal moel vabastab Rahvaliit ennast ebapopulaarseks osutunud lubadusest seada sisse pikaajaline vanemahüvitis,” kirjutab Vahtre.

Veel sobimatum on Vahtre arvates Reformierakonnal näidata üles “õiglast” pahameelt ja rääkida kokkulepetest. “Selline jutt reformeritele kohe ei sobi. Isegi harrastuslik poliitikavaatleja adub siin pahameelt selle üle, et Rahvaliit jõudis ära teha sammu, mida Reformierakond alles kavandas.”

Vanemahüvitise puhul oli Vahtre hinnangul tegu kolossaalse möödarääkimisega. “Res Publica oma edevuses ei suutnud asja nimetada õige nimega — titepuhkuse pikendamine. Vastasel korral poleks midagi erilist juhtunud, sest titepuhkuse raha on alati ja iga võimu ajal sõltunud palgast. Selle asemel kõmistati oma “emapalga” trummi. Res Publica vist ei teadnudki, et koduse ema palk on lapsehooldustasu nime all juba mitu aastat olemas ja et see ei sõltu ega saagi sõltuda varasemast palgast.”

“Niisiis läks Res Publica oma edevuse ohvriks ja nüüd tuleb otsustada, kuidas koalitsioonilaevukest lappida,” kirjutab Vahtre.

Esimeseks võimaluseks peab ta Rahvaliidule järeleandmist. “Selle hinnaks oleks ilmselt Res Publica erakonna ja fraktsiooni lõhenemine või isegi lagunemine, sest võib-olla kõik respublikaanid ei olegi nõus oma lubaduste nii kiire mahamüümisega. Lisaks oleks tõenäoline, et kui see on toimunud ja Res Publica omadega läbi, siis kergitab Reformierakond kaabut, sest tema luuseritega ei jända.”

Teise võimalusena näeb Vahtre Keskerakonna ning kolmandana Isamaaliidu valitsusse kutsumist.

Isamaaliidu kaasamist peab Vahtre kõige loogilisemaks, ent see käiks tema arvates Reformierakonnale uhkuse pihta. “Ja pole ka sugugi kindel, kas isamaalasi väga meelitab perspektiiv teist korda reha peale astuda. Pealegi on ka Isamaaliidul raske nõustuda Res Publica-Reformierakonna jabura tulu-maksukärpega,” lisab ta.

Neljas võimalus on Mõõdukate kaasamine koalitsiooni. “Võimalik, ehkki raske, sest mis siis ikkagi saab vanemahüvitisest? Ja mis saab tulumaksukärpest, mis ka Mõõdukatel ühe silma pilkuma paneb? Üks osapool peab oma seisukohtadest kas või ajutiseks loobuma. Igatahes on see päris tõenäoline arengutee,” arvab Vahtre.

Viiendaks võimaluseks peab Vahtre uusi riigikogu valimisi. “Raske on praegu isegi otsustada, kas see oleks parem kui halb valitsus või oleks erakorraliste valimiste korraldamine veelgi halvem. Kõigil hing täis, kõik kõigiga tülis, rahvas tülpinud ja pahane — ons seda vaja?”

Lõpetuseks arvab Vahtre, et Rahvaliit võib öelda, et tegi nalja. “See saaks sündida vaid juhul, kui valitsust, Juhan Partsi ja Res Publicat tabaks Eesti rahva poolt järsk ja ootamatu armastusepuhang. Või kui Juhan Parts tõmbaks kaabust paar küülikut ja põuetaskust mõned veeklaasid kuldkaladega. Siis ei oleks Rahvaliidul kindlasti mitte kusagile kiiret,” kirjutab ta.