Üle-eelmisel nädalal algas Ankaras Erasmuse orientatsiooni nädal. Peale teist kohtumist toimus aga järjekorde terrorirünnak, mille tõttu lükati kohtumised edasi.
Nimelt plahvatas autopomm, mille valitsuse sõnul korraldas PKK ehk Kurdistani Töölispartei.

See rünnak oli minu jaoks palju hirmutavam kui eelmised. Pomm plahvatas ajal, mil enamus vahetusõpilasi läks koju ehk siis paljud sõbrad ja tuttavad , kes elavad kesklinnas, olid pommile väga lähedal. Õnneks keegi minu tuttavatest viga ei saanud. Vahetult peale plahvatust kirjutas tudeng Inglismaalt, et sõnadega ei saa kirjeldada seda hirmu, mida ta tundis, kui pomm tema taga lõhkes.
Teine sõber rääkis, kuidas tal olid kõrvad lukus järgmise päevani, kuna plahvatus oli väga suur ja vali. Minu korterikaaslane ei saanud koolist koju, kuna enamus teed suleti ja läbi ei lastud kedagi. Ala, kus terrorirünnak toimus on tänaseni suletud.

Sotsiaalmeedia lehed suleti
Peale plahvatust ei toiminud mõnda aega Facebook ja ka paljude teiste sotsiaalmeedia kanalite kasutamine oli häiritud. Põhjuseks arvatakse olevat valitsuse tegevus kontrollida, mida sündmuse kohta kajastatakse. Türgis kahjuks ei ole sõna- ega pressivabadust. Poole aasta jooksul, mil olen siin elanud on president Recep Tayyip Erdoğan keelanud ära 7 telekanalit, mis olid tema partei AKP "vastu". Pressivabaduse indexi järgi asub Türgi 149ndal kohal 180ne riigi seast. Ehk siis olukord on üsna kurb.

Meedias kajastatakse, et hukkunuid oli 28 aga kohalikud arvavad, et elu kaotasid ligikaudu 100 inimest. Plahvatuses hävisid 3 bussi, kuhu mahub umbes 40 inimest. Need sõjaväelisi vedavad bussid on tavaliselt olnud rahvast täis. Plahvatuse käigus nendest bussidest ei jäänud midagi järgi ning on vähe usutav, et neis olevad inimesed sealt eluga pääsesid.

Hukkunute arvu varjatakse?
Üks Erasmuse mentoritest, kes töötab välisministeeriumis rääkis, et tema kolleeg, kes plahvatuses suri, ei olnud märgitud hukkunute nimekirjas. Millegipärast tundub, et soovitakse maha vaikide reaalne hukkunute arv. Paljude arvates tahetakse lihtsalt vältida kaost aga samas see tundub väga vale, et soovitakse asja tõsidust varjata.

Inimestel peaks olema õigus teada kui palju tegelikult terrorirünnaku ohvreid oli. Kohalikud inimesed avaldatud numbreid ei usu ja nende sõnul ei olevat see esimene kord kui valitsus rünnakute ning ohvrite kohta valetab. See kindlasti paneb mõtlema, kas eelmisel aastal toimunud rünnakute käigus oli veel rohkem hukkunuid kui meedias mainiti.

Pärast rünnakut oli Ankara taaskord leinas ja vaikne. Rünnak hirmutas kõiki, loomulikult ka välistudengeid aga keegi sellepärast koju ei sõida ning kõik loodavad, et ülejäänud semester tuleb rahulik. Nüüd on sellest juba kaks nädalat möödas ning kõik toimib jälle tavapäraselt. Koolis toimuvad loengud ja toimuvad ka Erasmuse üritused.

Kahjuks paljud on juba unustanud, et säärane katastroof üldse toimus.