Tänavu veetsin jõulud eriti huvitavas kohas ehk mägises Umbria regioonis (kusjuures tegu on ainsa Itaalia regiooniga, millel puudub rannikuala) asuvas väikelinnas nimega Città di Castello, kus mind võõrustas üks mu Bologna korterikaaslastest oma perekonnaga. Reis Umbriasse oli pigem sündmusetu, välja arvatud tõsiasi, et kahetunnise rongisõidu ajal läbi mägede läksid kõrvad lukku, mis oli natuke ootamatu minu jaoks, aga kuna ka mu naabriks olnud vanahärra kätega oma kõrvade kallal askeldas, võib järeldada, et see on siiski tavaline nähtus. Jõudnud Arezzo nime kandvasse linnakesse, otsustasin instinktiivselt väljuda vabariigipoolsest väljapääsust (uscita della repubblica), mis osutus õigeks valikuks ning pärast umbkaudu neljakümneminutilist autosõitu jõudsingi sihtkohta. Kõigepealt tutvusin loomulikult perekonnaga ning seejärel siirdusime kohe inimestele kinke viima. Esimene adressaat elas imelise asukohaga majakeses mäeküljel, kust avanes vaade pea tervele orule, milles kogu sündmustik aset leidis.

Ei mingit kinkide ootamist!
See kinkide üleandmine-vastuvõtmine on muidugi natuke teistsugune ettevõtmine siin riigis. Ei ole mingit väikesest peast selgeks õpetatud tagasihoidlikkust ega avamise entusiastlikku ootamist, vaid kingitus tiritakse nii kiiresti kui vähegi võimalik pakendist välja ning siis arutletakse selle sisu üle mõnda aega. Ühtlasi ei ole mingisugust luuletuselugemist ega muud sarnast tseremooniat. Lihtsalt teevad kohe lahti, kui pakike kätte antakse ning kingituse adressanti ei hoita samuti saladuses. Peamiselt kingiti naljaga-pooleks esemeid, nagu näiteks kalapüügimäng, mida tualetipotil istudes mängida või meeletu kogus erinevaid liha- ja juustutooteid "vegan-kingipaki" sildiga jne. Isegi mina sain, enda jaoks suure üllatusena, paar kingitust, milledest märkimisväärseimaks kindlasti Umbrias toodetud vein, mis pererahva sõnul oli ainus hea vino, mida seal regioonis üldse valmistatakse.

Rikkalik söömaaeg

Itaallaste külalislahkus

Esmaspäeval viis korterikaaslane mu oma imearmsa Fiat Pandaga mäe otsa, kus asus kohalik belvedere (otsetõlkes "ilus/kaunis vaade", aga tegelikult tähistab hoonet, mis annab ülevaate ümbruskonnast ning milleks oli sedapuhku, nagu võis eeldada, kirik). Paraku oli too hommik aga eriti udune ning sealt kahjuks teise nurga alt fotot orule ei saanud. Või tähendab, ma muidugi tegin foto, aga sealt paistab vaid paks udu. Peagi suundusimegi tagasi Arezzosse, kus jätsime hüvasti ning asusin tagasiteele.
Kokkuvõtteks pean tõdema, et pärast sellist kogemust pean vist küll kõikidele inimestele, keda kunagi kohtan, maha pidama pikki jutlusi itaallaste suuremeelsusest ja külalislahkusest ning olen üüratult tänulik oma võõrustajatele. Kahjuks ei võimaldanud minu kesine keeleoskus kaastähistajatega niivõrd elavalt suhelda, kui oleksin soovinud, aga sellegipoolest jätsid kõik Kastellilinnas kohatud inimesed ääretult sõbraliku ja lahke mulje ning see kogemus jääb mulle kahtlemata terveks eluks meelde, olgugi et kirjeldamatult kahju oli omaenda perekonnast pea 2000 kilomeetri kaugusel jõule veeta.

Tutvu Martini blogiga täies mahus.