„Tere, ma tulen Oktoberfestilt ja olen kaine, aga mul pole õrna aimu ka, miks ma kõndida ei saa,“ kõlab nagu hädise alaealise vale pahastele vanematele, aga tegelikult on tegemist minu puht tõsise lausega kell 4 hommikul Viini traumapunktis.

Ma usun, et ka eestlaste jaoks ütleb sõna Oktoberfest nii mõndagi. Me kõik oleme näinud Reporteris kaadreid suursugusest õllefestivalist, kus rindu paljastavates kleitides kaunid neiud muljetavaldavas koguses õllekanne külastajate ette tassivad. Kuna ma juba õigel ajal nii lähedal sellele kõige õigemale Oktoberfestile ehk Müncheni Oktoberfestile olin, otsustasin ka mina selle kurikuulsa sündmuse oma silmaga üle vaadata ja võtsin ette teekonna Saksamaale.

Pahurad õllevanaemad
Minu mitte just suureks üllatuseks tuleb tunnistada, et tegelikkuses on Oktoberfest ikka natukene teistsugune, kui meieni jõudvad piltilusad kaadrid televisioonist.
Kõigi meeste õnnetuseks, tuleb meediast nähtud kaunite särasilmsete noorte teenindajate asemel leppida pahurate vanaemadega, kellel sellest üritusest juba korralikult villand on ja kelle tee peale ette jääda ei soovitaks ka oma suurimatel vaenlastel.
Samuti tuleb maksta nii istumise kui astumise eest ja rahvast on nii pagana palju. Kui see kõik aga kõrvale jätta on tegemist ikkagi väärt üritusega.

Üks huvitavamaid asju, mis mulle silma jäi, oli see, et kui Eesti härgadel on juba pärast kolmandat jooki vaja kellegi peal oma jõudu demonstreerida, siis terve selle aja jooksul, mis mina Oktoberfestil viibisin, ei näinud ma ühtegi kaklust ega sõnelust - kõik inimesed nautisid rahumeelselt koosviibimist. Ja üleüldiselt see õhkkond, mis seal valitses, jättis mulle tohutult sooja mulje - rahvariietes mehed ja naised pika laua taga muretult laulmas, tantsimas ja nalja viskamas.

Soki väel läbi linna
Kahjuks koosnes minu Oktoberfest aga enamjaolt bussisõidust ja kohapeal sain ma veeta vaid mõned tunnid, niiet kella 9 paiku õhtul seadsime me oma sammud jälle Viini poole.

Nüüd aga loo algusesse tagasi ehk, kuidas ma siis traumapunkti sattusin. Poole tee peal koju avastasin ma korraga, et minu jalg ei taha enam kuidagi jalanõusse ära mahtuda ja suure ehmatusena avastasin järgmises peatuses, et paistes jalale ei saa ilma suure valuta enam toetuda ka. Millest see paistetus aga tekkinud oli, polnud mul õrna aimugi. Kella neljast hommikul Viini jõudes oli jalg juba nii valus, et pisaraid peita enam ei õnnestunud ja isegi üldiselt väga külma suhtumisega Viini elanikud hakkasid metroos muret tundma, et mis minuga juhtunud on. Kuna kõigi muretsemisest tekkis ka mul endal üha suurem mure, otsustasin sõbranna toel, vaatamata kõigi pilkudele, soki väel läbi Viini traumapunkti longata.

Elusalt ja tervelt kohale jõudes olid mul õppejõudude soovitussõnad ilusti meeles, et Viinis asju ajades ärge saksa keeles rääkige ja inglise keelt kõneledes sain nii öelda turistina üpris sooja vastuvõtu osaliseks. Muidugi hiljem juba pingil istudes oma haiguslugu lugedes mõistsin, et mind üle vaadanud arst küll kahjuks inglise keelest väga hästi aru ei saanud, sest kirjas oli minu loost väga kaugel asetsev lugu, niiet otsustasin oma kavala suhtumise sinna paika jätta ja edaspidi ikkagi saksa keelt kasutada. Kahjuks mul aga nii pea seda võimalust ei tekkinud, sest eriarsti jutule saamiseks ootasin ma ei vähem ega rohkem kui kolm tundi. Eestlasena jõudsin sisimas tunda isegi väikest võidurõõmu, et näe maailma üks elamisväärsemaid linnu küll, aga traumapunktis ootad ikka sama kaua kui Eestis.

Lõpp hea kõik hea, pärast pikka ootamist vaatas arst jala üle ja leidis nagu üks õige arst kunagi, et nii kaua kuni jalga amputeerida pole vaja, ei ole muretsemiseks põhjust, tegemist oli minu vana haavaga, niiet arst kirjutas ravimi välja ja saatis mu õnnelikult koju. Kokkuvõtteks olin hommikul kell seitse päikesetõusuga koju jalutades jälle ühe õnnelikult lõppenud seikluse võrra rikkam ja just nagu Obama turvamehed harjutavad uutes linnades läbi teekonna operatsiooni saali, sest kunagi ei või teada, mis juhtuda võib, on ka minul nüüd teada teekond Viini traumapunkti.