Vahetustudeng Austrias: isegi tualettruumis kontrolliti dokumente!
Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ programmiga välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas erinevad paigad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab TTÜ Tallinna Kolledži üliõpilane Heelia Sillamaa, kes 2015 sügissemestril õpib Erasmus+ programmi raames partnerülikoolis Viinis.
Ütlen ausalt, et tegemist on arvatavasti ühe raskeima väljasõiduga, mille korraldamisega ma olen seotud olnud, sest leida kompromiss 15 inimese vahel, kes ise ka ei tea täpselt, mida nad soovivad, on korralik katsumus.
Kultuuridevahelised nõudmised
Juba ööbimiskohale oli nõudmisi rohkem kui ma enda peaga välja suudakski mõelda - kes ei olnud nõus ööbima mägedes, kellele ei meeldinud inimtühjad kohad, kellele ei meeldinud asustatud kohad, kellele ei meeldi voodilinadeta kohad. Jah, lugesite õigesti, üks neiu ei olnud nõus ööbima kohas, kus tuleb kaasa võtta oma voodipesu, sest ta pole kunagi millestki sellisest kuulnud ja see on tema jaoks imelik ja vastuvõetamatu.
Lõppkokkuvõtteks jõudsime aga ilusti kompromissini ja väljasõidu päeval olid kõigil ootused kõrgel.
140 kilomeetrit tunnis telefoniga surfates
Esimeseks nii-öelda katsumuseks sai juba autosõit, sest kui teatud rahvustele on sõit 140-ga samal ajal telefonis surfates ja juttu rääkides normaalne, siis teistele mõjub selline sõit kõhedusttekitavalt, niiet juba pärast esimest peatust keeldus üks meie põhjanaabritest autosse istumast juhul kui sõidutempot ei alandata.
Samuti tekkisid lahkarvamused sellega, kas mõned lõbusamad seiklejad peaksid ikka juba poole tee peal vägijooki tarvitama hakkama või võiks sellega ikkagi oodata õhtuni.
Pärast kaotatud pangakaarte, dokumendikontrolle wc-s (arvatavasti minu elu esimene ja viimane kord, kui ma tualettruumi kasutades oma dokumendi esitama pean) ja burgeri peatusi, mis meie dieeditajatele endiselt õudusunenägusid tekitavad, jõudsime me aga õnnelikult oma ööbimiskohta, mis oli tõesti üle ootuste hubane ja korralik koht ööbimiseks.
Endalegi ootamatult sai ööbimiskohas alguse minu tähetund, sest tuli välja, et minu jaoks nii loomulik asi nagu kaminasse ja ahju tule tegemine on enamike jaoks eksootiline kiviaja tegevus, millest neil õrna aimugi pole. Tõsi küll mõni hakkajam üritas ikka kuidagi tule tegemisest osa võtta, aga kuuldes midagi siibrist andsid alla ka kõige motiveeritumad. Õnneks on tule tegemise eksperdid ka meie põhjanaabrid ja tšehhid, nii et kõigi ahjud said ikkagi soojaks köetud.
Kui esimene õhtu möödus üksmeelselt veiniklaasidega kamina ees ja isegi hommikul saadi sõbralikult üles aetud ka eelmisel õhtul natuke rohkem veini tarvitanud noored, siis teise päeva jooksul tekkis juba paar teravamat möödarääkimist, mis kolmanda päeva hommikuks olid meie ühtse suhtumise, et võiks koos luurele minna küll, täielikult muutnud.
Häirima hakkas nii see, et laisemad ei viitsinud koristada ja pohmellihaiged ei saanud enam surivoodilt üles, kui ka see, et nii mõnigi tundis end juba nii vabalt, et andis endale vabaduse viriseda kõige üle. Sellest tulenevalt arutati meie toredal viimasel lõunasöögil armsas külakeses juba valjult üle laua, kes mida ja millal valesti on teinud.
Õppetund
Minu lemmikosaks lõunasöögilt jääb aga seltskondlik lauamäng, kus tuli valida seltskonnas kahe inimese vahel, kummaga sa ühes autos hetkel olla sooviksid ehk kelle peale sa veel koos oldud päevade jooksul nii kurjaks pole saanud, et kannatab veel koos Viini sõita.
Lõpp hea kõik hea, pärast lõunasööki jõudsid kõik ikkagi elusalt ja tervelt Viini tagasi ja pärast väikest puhkust oli rahulik ja ühtne meel seltskonnas tagasi. Mina võtsin reisilt aga kaasa järgmise õppetunni, et minu jaoks on vaba suhtumisega keskkond stiilis räägime ja arutame vabalt kõigest ja kõigist lõunasöögi lauas ikkagi liig ja pigem jääksin ma oma eestlasliku "hoian oma emotsioone tagasi, vähemalt lõunasöögi lauas" suhtumise juurde.
