Nii Eestis kui Venemaal sünnitasid uuringu kohaselt 90 protsenti naistest elu jooksul vähemalt ühe lapse. Siin polnud erinevust eestlaste ja venelaste vahel.

Erinevus tuli aga teise lapse sünnitamisel. Juba ühe lapse sünnitanud eestlannadest ligemale kolmveerand saab ka teise lapse. Venemaal aga saab teise lapse vaid natuke üle 60 protsendi ühe lapse sünnitanud naistest. Eestis elavad venelannad jäävad teise lapse küsimuses venelannade ja eestlannade vahele, aga sarnanevad pigem Venemaa naistega.

Veel suurem on erinevus kolmandate laste osas. Eestlannadest saab kolmanda lapse 40 protsenti emadest. Venemaa emadest saab kolmanda lapse vaid kuni veerand naistest. Eestis elavate venelannade näitaja on aga veel madalam, vaid 20 protsenti Eestis elavatest vene emadest saab kolmanda lapse.

Uuring leidis, et Eestis elavate venelannade sünnituskäitumine on väga sarnane päritoluriigi Venemaa naiste omaga.

Lisaks leiti, et Eestis elavad teise põlvkonna migrandid sarnanesid oma sünnituskäitumiselt esimese põlvkonna migrantidega. Uurijad leidsid, et see peegeldab fakti, et Eestisse kolinud venelased elasid ka Eestis kohalikus vene subkultuuris, kus säilisid Venemaa kombed, sealhulgas sünnituskäitumine.

Need venelased, kes olid tihedamalt Eesti ühiskonda integreeritud, hakkasid ka sünnituskäitumiselt rohkem sarnanema eestlannadele. Teise ja kolmanda lapse saamise tõenäosus oli suurem nendel venelannadel, kes olid pärit eesti-vene segaperekonnast, olid käinud eestikeelses koolis või elasid piirkonnas, kus oli selge eestlaste ülekaal.

Uurijad ei pidanud tõenäoliseks, et väiksema sündide arvu põhjuseks võrreldes eestlannadega on eestivenelaste puhul kehvem sotsiaalmajanduslik staatus. Nimelt sünnitasid eestlannad kohalikest venelannadest rohkem lapsi juba mitukümmend aastat enne üleminekut turumajandusele.

Uuringu autoriteks on Allan Puur, Leen Rahnu, Liili Abuladze ja Luule Sakkeus Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskusest ja Sergei Zahharov Venemaalt.