"Üks silmanähtavalt eristuv grupp, mis meie afrofoobia uuringus esile tuleb, on Eesti naised, kellel on mulattidest lapsed. Nemad peavad bussides väga sageli taluma mõnitamist stiilis "miks sa astusid suguühtesse teisest rassist inimesega". Neid nimetatakse litsideks jms," rääkis Grossthal Eesti Päevalehele ning nentis, et kõik selliste märkuste tegijad on olnud mehed.

Grossthal toob esile, et tüüpiline mõnitaja pole skinhead, vaid täiesti tavaline ja pealtnäha korralik inimene. „Tegime hulgaliselt intervjuusid nii mustanahaliste inimestega kui ka nendega, kellel on Aafrika päritolu mehe või naisega ühised lapsed. Ühtegi mustrit välja ei joonistunud. Me ei saa öelda, et see on põlvkonna või koduse keele probleem. Tegelikult on need, kes avalikus ruumis üksnes nahavärvi pärast kedagi ründavad, terve meie ühiskonna läbilõige. Teinekord ründavad n-ö täiesti korralikud inimesed. Näiteks üks ema oli oma mulatist lapsega Vabaduse väljakul vabaõhuüritusel. Tema juurde tuli viisaka välimusega ja ülikonnas keskealine mees, kes hakkas moraali lugema, kellega tohib lapsi saada ja kellega mitte,“ rääkis Grosthal, kelle sõnul on suurim oht rassistliku sõnavalangu või rassistliku sisuga loengu ohvriks langeda avalikus ruumis.

„Enamik ründeid on samas seotud just ühissõidukite või avaliku ruumiga: bussipeatuses bussi ootamine või trammiga sõitmine,“ sõnas ta.