Õigusriikluse eeldus on, et õigust rakendatakse pōhiseaduse alusel vastuvõetud seaduste täitmiseks. Seadused ongi kodanike tahte väljendus esindusdemokraatia kaudu. Selline retoorika, et kohtud peavad ellu viima “rahva tahet”, mitte rakendama seadusi, on ajaloos olnud omane pigem vasakradikaalidele. Eks see ole selge, et selle uduse “rahva tahte” valgustatud määratlejaks saavad need tegelased, kes sellest suure suuga räägivad.

Ja vastalised hoidku siis piip ja prillid, sest rahva tahe kinnitatakse partei keskkomitees. Õigusriigi lõhkumisega kaasnenud sigaduste eest on eesti rahvas pidanud läinud sajandil juba veriselt maksma. Eriti siis, kui see sündis ideoloogiliselt motiveeritud tasalülitamisega. Taoline ähvardamine tähendab soovi, et inimeste vabadused ja õigused poleks enam kaitstud. Kohtunike päid tahetakse selleks lennutada, et need ei segaks lennutamast muude vastaliste päid. Mis siin muud öelda, kui et tobe räuskav retoorika, mis psühholoogiliselt lõhub meie kõigi vabadust. Õigusriigi toimimise kui nähtuse kahtluse alla seadmine tähendab, et sellele alternatiivset poliitikat on võimalik teha vaid väljudes õigusriikliku esindusdemokraatia piiridest.

Selleks on üldjoontes kaks võimalikku teed: põhiseadusevastane õigusloome või õigusülese jõu rakendamine. Igal juhul on tulemus katastroofiline. Seda “rahva tahtel” õiguse rakendamist saab igaüks näha näiteks ekskursioonil Valgevenemaale.