Seetõttu võib ühiskonna asjatu ärevusse ajamine valusalt kätte maksta. Nimelt võib ÜRO migratsioonikokkuleppe ümber paanika õhutamisega ühiskonnas tekkida karjapoisiefekt. Kui kunagi on ühiskonnal vaja end tegelikult mõne ohu vastu kokku võtta, siis selleks ajaks võib ühiskond olla valehäirete ja valepaanikatega nii tuimaks tehtud, et tegelikku ohtu ei tuntagi ära ega võeta tõsiselt. Ja siis võibki häda käes olla.

See on ärkimisväärne, kuidas valmiste-eelses ärevas õhustikus on paari päevaga suudetud ÜRO migratsioonikokkuleppest maalida tohutu tont, mis viib valitsuse umbseisu, sest ühe valitsuserakonna juht teatab ühtäkki, et tema ei toeta, ning peaminister on lihtsalt vait, see ajab ka presidendi segadusse ning paljusid teisi ärevusse ja paanikasse. Olgugi, et selle ÜRO paberi alusel ei liigu kuhugi ükski immigrant ega pea ükski riik oma seadusi või immigratsioonipoliitikat muutma.

Samas pole palju neid, kes suvatseksid süveneda, millest üldse jutt käib. Tegemist on ÜRO järjekordse paberiga, mis räägib üle migratsiooni põhjused ja järelmid ning rõhutab seejuures riikide suveräänsust ning inimõigusi. Lisaks pole see kokkulepe siduv ega kohusta ühtki riiki seadusi muutma. Aga, et tegemist on maailmas väga tõsise probleemiga, siis tuleb sellele tähelepanu pöörata ja korraldada kõrgetasemeline konverents, kus riikide esindajad räägivad, kuidas nad seda probleemistikku näevad.

See tekst on olnud mitu kuud muuhulgas ÜRO kodulehel üleval, see on olnud Eesti valitsusasutustel ning on eestikeelse kokkuvõttena ka välisministeeriumi kodulehel.

Aga jah, valitsus võinuks tunnetada, et sõna "migratsioon" on tundlik ja võib kirgi tekitada ning neid igal juhul ka tekitatakse. Seetõttu olnuks mõistlik ennetavalt sellele nii parlamendi kui üldsuse tähelepanu pöörata ning adekvaatselt selgitada, millega tegu. Kahjuks seda ei tehtud ning lasti asjadel isevooluteed minna.

Pealegi valmistati seda teksti ligi kaks aastat peaaegu kõigi ÜRO liikmesriikide osalusel ette, seal hulgas ka Eesti valitsuse osalusel. Seda enam on küüniline selle sama valitsuse liikmetel ajada ühiskonda ärevusse, et nüüd siis justkui ei teata midagi.

Nii vastutustundetult ei saa teha ei sise- ega välispoliitikat. Inimeste põhjendamatuid hirme tuleb maha võtta, mitte neid juurde kütta. Ja rääkida tuleb sisust ja faktidest, mitte lihtsalt anda hoogu emotsioonidele, sest võibolla on see valimistel kellelegi kasulik.

See ÜRO järjekordne dokument ei muuda tegelikus elus midagi. Migratsiooni põhjused on päriselus ja nendega peab tegelema päris elus. Nagu näiteks sõdade ennetamise ja vaesuse vähendamisega. Migratsioonipoliitika on iga riigi enda teha. Nii see oli ja on ka pärast detsembri ÜRO migratsioonikonverentsi. See ÜRO dokument ei ohusta Eesti ega kellegi teise suveräänsust.