Teie jutt näib pärinevat mingist nõukogude-aegsest õpikust, mis käseb homod kui hälvikud ühiskonnast isoleerida. Samuti ignoreerib see fakti, et homoks sünnitakse, mitte ei hakata moepärast, ning näib tõmbavad võrdusmärgi mõistete “homo” ja “pedofiil” vahele.
Mida siis peab teie arvates tegema inimene, kes on sündinud homona? Elama terve elu iseennast vihates ja maha salates?
Üks põhjusi, miks eestlaste homovihkamine mind niivõrd kurvastab, on, et säärane sallimatus on vaid üks väike osa maailmas levivast neokonservatismi lainest — mida ma otseselt seostan G. Bushi kliki valitsemisega USA-s; ilmavaatega, mille märksõnadeks on jõhker macholikkus, suured autod, keskkonna reostamine, sõda sõja enese pärast, kristlik fundamentalism, sõjakuritegude õigustamine piibliga, sõnavabaduse piiramine jne.
Olen üllatunud, et see suhtumine Eestis nii laialdast vastukaja ja sümpaatiat äratab.
Elan koos abikaasaga hetkel Minneapolises, mis Kesk-Lääne üldise konservatiivsuse keskel on üks väheseid (suhteliselt) liberaalse hoiakuga linnu. Meie sõprade hulgas on palju homosid. Enamik neist elab kahekaupa rahulikku pereelu nagu kestahes muu inimene, ega kujuta endast ohtu ühiskonnale. Samuti ei pea nad väljas käies oma elu ja tervise pärast hirmul olema.
Mulle tundub, et paljud Delfi kommenteerijad ei tunne ühtki homo isiklikult, ning kujundavad oma arvamuse ajakirjanduses ilmuva põhjal. niisiis võiksid kirjutajad olla oma väljendustes ettevaatlikud ja hoiduda vihkamisest.
