Ärge valmistuge juba Ukrainat maha kandma, oli Tallinnas Lennart Meri konverentsil esinenud Oleh Rõbatšuki peamine sõnum. Ta on töötanud Julija Tõmõšenko valitsuses eurointegratsiooni eest vastutava asepeaministrina ja Viktor Juštšenko valitsuses presidendi büroojuhina, aga praeguseks on ta astunud kodanikuaktivisti rolli, vedades Ukraina mõttekoda United Actions. 

Rõbatšuk on veendunud, et hoolimata tohututest raskustest, mis riigil praegu ees seisavad, on ukrainlastel vastupanuvõime siiski täiesti olemas. Lisaks olevat Putini plaanides suured augud ja ta poliitika maksab Venemaale varem või hiljem kätte.

Ta ei väsinud rõhutamast, et toetus Putini poliitikale on idaukrainlaste seas väike. „Vähem kui 30% Donetski inimestest nõuavad vene keelt ametlikuks keeleks või tahaksid olla föderaalsemas Ukrainas. Kui sa räägid Venemaaga liitumisest, on toetus umbes 20%,“ ütles Rõbatšuk, kelle hinnangul on Donetsk samas üks venemeelsemaid kante. Ülejäänud Ida-Ukrainas valitsevat suurem ukrainameelsus ja põhiprobleemid keerlevadki Donetski ja Luganksi ümber. Aga nende mõttelaad tuleneb suuresti majanduslikest raskustest, andis Rõbatšuk mõista.

Toetust ei naudi aga ka ükski Ukraina poliitik. „Ida-Ukraina väljakutse number üks on see, et nad kaotasid oma liidri, Janukovõtši. Nad said šoki, kui nägid videosid tema elamisest. Neil ei ole üle aastate ühtegi poliitilist favoriiti, viie või kuue partei liikmed püüavad neid esindada, aga kellelgi pole šansse. Nad lootsid, et nende elukvaliteet Janukovõtšiga paraneb, kuid eriti on praegu pettunud ärisektor. Ootused olid kõrged,“ kirjeldas Rõbatšuk. 

Krimmis purunevad illusioonid

Tema arvates hakkavad ka krimlased tasapisi mõistma, mida Venemaaga liitumine neile kaasa toob. Oma sotsiaalvõrgustikes nähtu-kuuldu põhjal ütleb Rõbatšuk, et krimlased räägivad kahekordsest hinnatõusust, sellal kui palgatase on samaks jäänud. Suuremad Vene pensionid, millest unistati, ei ole veel tulnud.

Turism aga juba kiratseb: „Krimm sai 7 miljonit turisti aastas, 5 ainuüksi Ukrainast. Praegusel aastaajal on neil tavaliselt juba mitu miljonit käinud, aga praegu valitseb tühjus. Krimmi majandus tugineb suures osas turismile.“

Mis siis Krimmist saab? Vene sõjabaas või investeeringute mõttes tühi kõrb, ennustas Rõbatšuk. „Krimm maksab Putinile palju raha. Sanktsioonidetagi on ta juba miljardeid kulutanud. Inimesed saavad sõnumi, et investeeringuid ei maksa lähiajal oodata ja esialgne optimistlik hüsteeria on kadunud,“ märkis ta. 

Putin ei usu rahvarahutustesse

Oranži revolutsiooni ajal kohtus Rõbatšuk paaril korral Putini ja Medvedeviga. Toona sai talle selgeks, et Putin keeldub kategooriliselt uskumast, et Ukraina rahvas võiks millegi nimel omaalgatuslikult üles tõusta. „Ta ütles, et me teame, kes finantseeris ja ette valmistas – Brüssel ja Washington. Ta ei usu kunagi, et inimesed lähevad lihtsalt tuhandete kaupa tänavale vabaduse või väärtuste nimel. Ka Maidani puhul ta uskus, et tegu oli erioperatsiooniga,“ meenutas Rõbatšuk.

Ja praegu olevat Putin segaduses, et tema initsieeritud algatused masse ei kaasa. „Donetskis on vabatahtlikud, aga võrreldes Maidaniga on neid vähe. Viissada, võib-olla lõpuks liitub mõni tuhat, aga mitte kunagi pool miljonit. Meie teada on ta maruvihane, et pärast Krimmi pole inimesed avaldanud laiapõhjalist toetust. Tema probleem seisneb illusioonis, et pool riiki toetab Venemaa tulekut, aga seda pole juhtunud,“ kommenteeris ta ja lisas, Krimmis oli kaasaminek ootuspärane, sest see pole kunagi kuigi Euroopa-meelne kant olnudki.

Valimised peavad survele vastu?

Rõbatšuk tunnistas, et miilits on Ukrainas väga korrumpeerunud, sest Janukovõtš pani seal võtmepositsioonidele Vene luurajad. Ukraina sõjavägi on aga praegusele valitsusele lojaalne ja tema hinnangul täiesti võitlusvalmis, kui konflikt peaks viima sõjalise sissetungini.

Rõbatšuk ei usu aga, et asi selleni jõuab, sest sissetungiga kaasnevad Putinile endale suured riskid. „Ta võib seda teha, aga siis saab tuhandeid või kümneid tuhandeid tema poolel surma. Ja see huvitab Putinit küll, sest see tähendaks tema režiimi kiiret lõppu,“ oli Rõbatšuk veendunud.

Aga mis saab lähenevatest presidendivalimistest? Ükskõik, mis valimistel juhtub, ütleks Venemaa nagunii, et need polnud seaduslikud, arvas Rõbatšuk. Kuid otsese sekkumise võimalikku ulatust hindas ta pigem marginaalseks: „Probleeme tekib vast umbes sajas valimisjaoskonnas, see on protsendiliselt tähtsusetu, kui kokku on neid 33 000,“ sõnas ta. Rõbatšuk rõhutas, et ilma massilise rohujuure tasandi toetuseta ei mõju Putin valimiste diskrediteerimisel veenvalt.

Lääs peaks Rõbatšuki sõnul aga kindlasti aitama omalt poolt igati kaasa sellele, et Ukraina valimised toimuksid korrapäraselt. Üldiselt arvas ta seniste sammude kohta, et vähemalt on tasapisi edasi liigutud. „Osadele majandustele on sanktsioonide hind suur, aga kui me peaks päris sõjale otsa vaatama, oleks hind veel suurem. Tundub, et Euroopa poliitikud mõistavad seda – mitte kõik, aga see protsess on alanud,“ oli ta optimistlik.