Turism hävitab ilusa Eesti looduse

Meeletu häving. Šokk! ütleb loodusgiid Lea Saar, kui vaatab 1969. aasta suvel Taevaskoja Emalätte koopa juures filmitud “Viimse reliikvia” kaadreid.

Nelja aastakümnega on väike Taevaskoda tundmatuseni muutunud. Vaid lepapuu, mille vastu armastajad toetusid, püsib püsti, ümberringi on devoni seinad liivaks varisenud. Muutuste põhjuseks peab Taevaskoja matkaradadel kaheksa aastat giidina töötanud Saar inimtegevust, kirjutab Postimees.

“Võtame siis ka ämbrid ja kühvlid kaasa, lapsed saavad liivaga mängida,” sõnas ühe lasteringi juhataja teada, kui ta Lea Saarega ekskursiooni kokku leppis. Saar vastas, et Taevaskoda ei ole 400 miljoni aasta vanune liivakast ja kühvleid ei tohi kaasa võtta.

Kõige probleemsemaks kohaks matkarajal peabki Saar seda Väikese Taevaskoja koobast, kust voolab välja veerohke Emalätte allikas. “Mujal liivakivile nii ligi ei pääse, vesi on ees, aga Emalätte juures pääseb ning seal kraabitakse liiva laiali, nii et tuiskab,” kirjeldab ta.

Tõkkepuid ja piirdeid on Taevaskojale rajatud, samas on neid ka välja kisutud ning jõkke loobitud. Meie esivanematele oli looduse selline risustamine võõras.

Akste sipelgariik ning Piusa koopad on juba külastajatele suletud. Kas RMK peaks ka Taevaskojalt taanduma, välja tõmbama kõik viidad ja tõkked, viima ära kõik prügikastid ja kemmergud?

Kas peaks õhku laskma elektrijaama paisu, taastama Saesaare kärestiku ja ehitama kilomeetri kaugusele vaateplatvormi, kust huvilised saaksid pilku heita Eesti pühadele paikadele?

“Ei, see ei lähe läbi ja sel pole mõtet,” ütleb Ain Erik. “Mahalastud tamm on hirmus vaatepilt. Kui see elektrijaama temp on juba tehtud, olgu siis ilus paisjärv.”

Ka ei pea Erik vajalikuks Emalätet turistide eest sulgeda. “Viimaseid varinguid ei ole taevaskodades põhjustanud külastajad. Inimene peab saama püha platsi peale.”.