Tulviste manitseb kümmet käsku õppima

Isamaaliidu presidendikandidaat Peeter Tulviste sõnul on majandusedu järel end hingetuks jooksnud eestlastel viimane aeg kümme käsku ära õppida.

2001. aasta presidendivalimistel oli Tulviste põhisõnum silla ehitamine ühiskonnas. Arnold Rüütel omakorda rääkis kreenis ühiskonnast. “Ma arvan, et see sillaehitaja roll on endiselt oluline, et see ühele poole viltu olemine on näiteks regionaalasjus täiesti selgelt olemas,” nentis Tulviste Eesti Päevalehele antud intervjuus. “Terve Eesti on kas viltu või kreenis Tallinna poole, see on endiselt tõsi.”

Tulviste võrdleb Eesti riiki inimesega, kes on teinud väga pikka aega vahet pidamata väga rasket tööd, pööramata tähelepanu oma suhetele teiste inimestega ja sellele, mis ümberringi sünnib. “Ühel päeval tuleb ta koju ja näeb esimest korda, et ta ei tunne enam naabreid ära, et tal pole aimu, mida lapsed õpivad ja kus nad on.”

Tema hinnangul oleme me väga ühekülgselt tegelenud majanduslike asjadega, ent sotsiaalsetele ja hingelistele probleemidele on pühendatud liiga vähe tähelepanu. Praegu on paras aeg seda teha, lisab ta. “Korrutustabel on meil kõigil hästi selge ja me oleme seda kümme aastat usinalt kasutanud, aga kümme käsku või mõni teine tarkusekogum oma elu elamiseks on vähem teada.”

Tulviste sõnul võiks president olla inimene, kes juhib rahva tähelepanu eemale nn 11. käsult ehk kadesta oma naabrit. “Konstruktiivsena on see [kadedus] küllaltki asja eest, et “ma tahan ka”. Aga see muutub destruktiivseks siis, kui selle asemel, et oma maja ilusamaks värvida, minnakse ja visatakse naabri majale tõrva,” nendib ta.

President ei ole samas kindlasti mingi ideoloogiatöötaja või kirikuõpetaja, aga inimeste tähelepanu juhtida saab ta küll, kui osata neist niimoodi rääkida, et seda kuulda võetakse, sõnab Tulviste.

Tulviste juhib tähelepanu juba 2001. aasta lõpus riigikogus vastu võetud tulevikustrateegiale “Teadmistepõhine Eesti”. “Kui Eesti tulevikku ei rajata manufaktuuridele ja käsitööle või koostetööle, vaid teadmistele, siis on vaja järelikult ka hoopis teistsugust haridussüsteemi,” lausub ta. ” Minu arust sobiks Eesti ideaalselt selleks, et töötada välja niisugune haridussüsteem, millest teistel oleks ka õppida. Ma kujutan ette, et see oleks täiesti maailma tähelepanu all olev asi, kuhu võib kaasata kõiki spetsialiste. Peale muu selgitaks ühe sellise probleemi lahendamine veel ühe suurema küsimuse. See kohendaks meie kannatada saanud enesehinnangut.”