Tuhaks põlenud kodumaja tõi hulga sõpru ja ideid teiste aitamiseks
„Eks me ise oleme üsna šokis veel,“ tunnistas Sarv. „Endal on veel selline tunne, nagu oleks korraks kodust ära külla läinud.“
Sarve pere sõitis oma Mustvee lähedal Vilusi külas asuvast kodust välja laupäeva keskpäeval Kohtla-Nõmmele. „Kella 16 ajal helistas naaber ja ütles, et suitsu tuleb katuse alt,“ kirjeldas ta. Sarv sõnas, et ta juhendas telefoni teel naabrit, kuidas ja mida majast võiks enne tuletõrjujate saabumist veel päästa. Naabril õnnestuski kordiorist välja tuua sületäis riideid, jalatseid ja suusad.
Abitud pealtvaatajad
Sarve pere jõudis põleva maja juurde siis, kui kolm tuletõrjeautot voolikuid lahti kerisid ja kastsid maja seda külge, kuhu ligi pääses. „Varsti oli vesi otsas ja varsti oli Mustvee hüdrantidest ka vesi otsas,“ rääkis ta. „Oli palju õnnetut ja saamatut olekut. Päästjatel ei olnud hapnikumaski ega taskulampi, mis oleks aidanud majast veel asju päästa.“
Pere pakkus tuletõrjujatele, et vett võiks võtta kaevust, aga seal oli liiga vähe vett. Mingil hetkel tuli jutuks, et lähedal on tiik. Ühes autos oli isegi mootorsaag, et tiigijäässe auk teha, aga külma ilmaga saag ei käivitunud. Vesi jäätus voolikutes.
Öösel kella kolme ajal oli maja uuesti põlema läinud ja seda kustutasid tuletõrjujad kella kuueni hommikul. „Lootsime, et saame esikust veel otsida kingadele paarilised, aga ei saanud enam midagi,“ sõnas ta.
Sarv kiitis päästjaid, kes omakandi inimestele appi tulid, aga tõdes samas, et kui tuletõrjujad oleks paremini motiveeritud ja nende varustus piisav, siis saaks nii mõndagi päästa. „Kuidagi kurb ja abitu tunne oli,“ sõnas ta ja pakkus, et võib-olla võiks päästeamet sõjaväestatud olla, siis leitaks selle valdkonna rahastamiseks rohkem vahendeid.
Kuna nii Mikk Sarv kui tema elukaaslane Kristel Vilbaste tegelevad mõlemad kirjutamisega, siis oli nende jaoks kui surnust ülestõusmine see, et Tartu arvutifirmal Kernel õnnestus taastada nende arvuti kõvaketas. Arvuti väline kõvaketas on Sarve sõnul ilmselt korstna alla jäänud ja selle võib veel kevadel sealt leida.
Sotsiaalmeedia aitab
Sarv on väga tänulik inimestele, kes neile abi on pakkunud. Esimese öö veetsid nad perega Tartus sõbra juures. „Järgmine päev kirjutasin Facebooki, et kodu põles tuhaks ja aidaku, kes saab,“ rääkis Sarv. „Palju on helistatud ja kirja on edasi saadetud teistesse listidesse.“
„Vahel tundus endalegi, et liiga palju sai Facebook'is istutud,“ ütles Sarv, kelle kogemus Facebook'iga on pärast laupäevast sündmust hoopis teine. „Inimesel on loomulik vajadus olla teistega kontaktis, aidata, tunda kaasa,“ rääkis ta. „Mingi samasugune tunne on Facebook'is, seletamatu või instinktiivne vajadus aidata ja toetada.“
Põlenguohvritele on pakutud erinevaid kortereid Tallinnas ja mujal ning suvekodusid. Näiteks Anu Raud pakkus oma maamaja. Kogutud on riideid, nõusid, lasteraamatuid ja mänguasju.
„Neid abipakkumisis on nii palju olnud, et võime seda abi vastu võtta on väiksem. Kõike nii palju rohkem, et tahaks edasi jagada teistele abivajajatele,“ nentis Sarv. „Sellest tekkiski mõte, et võiks sündida mingi fond, mis aitaks tules kannatada saanud inimesi.“
Kogukond soovib aidata päästeametit
Sarv täpsustas, et teine mõte on luua jõulutunneli ideega sarnane fond päästeametile varustuse soetamiseks.
„Tekkis ka mõte, et kogukond võiks toetada ka päästeametile varustuse muretsemist, sest need on meie endi kaasinimesed, kelle kodud hävivad,“ rääkis ta.
Sarv tunnistas, et Eesti inimesel on abi küsimine raske. „Paluge julgelt abi, siin ei ole midagi häbeneda,“ julgustas ta abivajajaid. „Teistel jälle on vajadus ja sügav tahtmine aidata.“
Sarv viitas ka ühele enda tõlgitud raamatule, mille autor väidab, et enamik asju nii looduses, kui maailmas, toimuvad iseorganiseerumise teel, ametnikel on vaid ülesanne seda soodustada. „Lohusuu omavalitsus palus, et ma hävinud vara taastamiseks avalduse teeksin, selleks on ette nähtud 1000 eurot,“ rääkis ta kohaliku omavalitsuse abist tulekahjuohvritele.
Küll aga leidub meie hulgas neidki, kes alati kahtlustavad pettust, seda oli ka Sarve sõnul tunda. Ta märkis, et raha väljapetmise kahtlustus on standard narratiiv, mis käivitub iga sellise loo puhul.
