IRL kaotas 2011. aasta valimistega võrreldes oma toetusest kolmandiku. Langus polnud aga kõikjal ühesuur. Paljudes valimisringkondades, kus polnud suurlinnu, läks IRLil oluliselt paremini.

IRLi toetusprotsent langes küll üle Eesti, aga Lääne-Eesti, Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa valimisringkondades langes IRLi valimistulemus üsna vähe. Ka Harju- ja Raplamaa ning Viljandi- ja Järvamaa valimisringkonnas polnud langus liiga dramaatiline.

Suuremad probleemid olid IRLil just kõigist Tallinna valimisringkondades ja Tartus, kus kehvemates ringkondades kaotas IRL oma toetusest peaaegu poole.

Toetuse langus linnades on eriti problemaatiline seetõttu, et suure languse läbi teinud ringkondades kandideerisid IRLi tugevaimad poliitikud. Tsahkna ise oli esinumber Tartus, kus IRL kaotas oma toetusest umbes 40 protsenti.

Kõige dramaatilisem toetuse langus, kus IRLi toetusest kadus peaaegu pool, toimus Mustamäe ja Nõmme ringkonnas, kus kandideeris IRLi eelmine esimees Urmas Reinsalu.

Halvasti läks ka Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine ringkonnas, kus esinumber oli Ken-Marti Vaher. Nende ringkondade ebaõnnestumisega võrreldes läks isegi üsna hästi Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita ringkonnas, kus peale Eerik-Niiles Krossi ülehüppamist sai esinumbriks Viktoria Ladõnskaja.

IRLil läks halvasti ka kolmes maapiirkonnas, aga seal saab põhjuseid otsida pigem kandidaatides. Jõgevamaa ja Tartumaa valijad tundsid ilmselt puudust Ene Ergmast, kes tegi 2011. seal hea tulemuse. Ka Aivar Kokk oli tollal selles ringkonnas palju populaarsem.

Võrumaa, Põlvamaa ja Valgamaa ringkonnas kaotas IRL oluliselt, sest valijad ei hinnanud otsust panna ringkonna esinumbriks Maire Aunaste.

Pärnumaal rikkus pilti IRLi poliitikute Annely Akkermanni ja Andres Metsoja omavaheline võimuvõitlus, eriti kuna Pärnumaal kandideeris ka väga tugeva tulemuse teinud EKRE esimees Mart Helme.